Sarajevo seisab sõjahaavadest puretuna

Kolm rahvust, kolm presidenti ning suur hulk mürsuarme. Bosnia on üks suur korrastatud segadus ja pealinnas Sarajevos näeb möödunud sõja jälgi igal sammul, kirjutab Laura Mallene.

Kui vaatate Sarajevot ükskõik mis kellaajal ükskõik milliselt ümbritsevalt mäelt, jõuate alati tahtmatult samale järeldusele. See on linn, mis vananeb ja sureb, samal ajal taassündides ja muutudes. Täna on see linn meie kõige ilusamate igatsuste ja püüdluste ning vapramate soovide ja lootuste linn.

Ivo Andrić, Bosnia kirjanik ja 
Nobeli kirjandusauhinna laureaat

„See on linn, mis murrab su südame,“ teadsin lennujaamast oma esimesse koju sõites. Südant murda, selgus hiljem, on Sarajaevos ääretult lihtne. Mine vaid kesklinna muuseumisse, kus on väljapanek genotsiidist ja inimsusevastastest kuritegudest Bosnia sõja ajal (1992–1995). Piisab tunnist neid lugusid lugedes, et katki minna. Sa loed mehest, kes kaotas sõjas viis last, sai viis uut ja kaotas kolm ka neist. Neil kolmel olid surnud õdede-vendade nimed…

Sarajevo blokaadist on möödas 25 aastat, aga sellest ei saa üle ega ümber, isegi kui väga tahad. See jälitab kummitusena kõikjal. Sa kõnnid üle Sarajevo rooside – punaseks võõbatud kohad tänaval, kus suurtükimürsud tapsid vähemalt kolm inimest, sageli neid, kes ootasid leivajärjekorras –, kõnnid mööda mälestusmärgist sõjas surma saanud lastele. Näed lõputult maju, mille fassaadis on endiselt suured pommiaugud, ning on maju, milles on neid auke lugematul arvul. See on Sarajevo muster, kootud selle rahva teadvusesse.