Segi paisatud kaltsuvaip. Verised lohistamisjäljed koridoris. Söestunud surnukeha keset põrandat. Õhus, lisaks peletavale koolnulehale, veider bensiiniaroom. Soome talukohast müstilistel asjaoludel surnuna leitud Eesti kodanik Stanislav – tuttavatele Stas – oli justkui äsja põrgust välja roomanud. Tutvudes mehe saatusega enne tema surma, ei ole liialdus nii väitagi.

Stas ei teadnud, palju ta võlgu oli. Ükskõik, mis ta tegi, kui palju tagasi teenis, kui palju pingutas, oli ta ikka võlgu. Ja seltskonnas, millesse Stas end rumala peaga segas, oli võlguolemine karmilt karistatav.

“Ma olin neile koeraks,” kurtis mees abikaasale mõni kuu enne hukku.

Stanislav oli olnud ori – sõna otseses mõttes.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega