Kaotatud elude summa

Marianne Kõrver kirjutab Roman Polanski uusimast filmist „Ohvitser ja spioon“, mis võitis just suure skandaali saatel kolm Césari ehk prantsuse Oscarit.

„Kõik selles filmis kujutatud karakterid ja sündmused on reaalsed.“ Sellise proloogiga algab Roman Polanski mängufilm „Ohvitser ja spioon“ originaalpealkirjaga „J’Accuse“ ehk „Ma süüdistan“, mis tuleb Émile Zola poliitilise agitatsioonikirja prantsuskeelsest pealkirjast.

See lause on suure tõenäosusega mitmetähenduslik – jah, lugu räägib 19. sajandi lõpu ühest suurimast Prantsusmaad raputanud antisemiitlikust poliitilisest afäärist, kus juudist kapten Alfred Dreyfus mõisteti peaaegu olematute tõendite põhjal süüdi spionaažis ja riigireetmises, ning jah, see lugu vihjab 86aastase Polanski autobiograafilisele pihtimusele. Pihtimusele, mis viib tagasi aastasse 1978, kui toona 44aastast režissööri süüdistati USAs 13aastase tüdruku uimastamises ning vägistamises. Skandaalne kohtuprotsess lõppes sellega, et Polanski tunnistas end kokkuleppemenetluse korras süüdi. Vangiminemise asemel põgenes ta riigist, mis oli teda mõned aastad tagasi noore talendina avasüli vastu võtnud ning mis lõi ta nüüd lapsepilastajana risti.