Sinu blogi lugedes saab su kohta järeldada vaid ühtteist: oled eesti keelt kõnelev lapsevanem, stiili ja murelikkuse põhjal otsustades pigem naine, elad oma perega kusagil maakohas. Ja muretsed Wuhanist alguse saanud viirusliku kopsupõletiku pärast; muretsed kaugelt rohkem, kui enamus inimesi Eestis vähemasti välja näitab. Ühelt poolt tahad inimesi mõtlema panna – sestap pead oma blogi, sestap annad ka selle intervjuu –, kuid oma isikut samas paljastada ei taha. Miks? Mida on siin häbeneda – või karta?
Mulle tundub, et aastatuhande alguse internetisüütuse aeg on möödas. Teiste vigadest saab õppida. On piisavalt inimesi, nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, keda on netis nime ja näoga naeruvääristatud, nii mõnedki lood on isegi enesetapuga lõpetanud. Mul on oma sissetulek olemas, mul ei ole vaja end brändina müüa. Miks siis nime ja nägu mängu anda? Antud olukorras on mulle vaja vabadust kirjutamisel, on vaja selles protsessis tekkivat konkreetset kaasamõtlejate tagasikaja, aga mitte näpuga näitamise kuulsust.
Olen prepper olnud pikalt. Ja olen aru saanud, et nähtamatu olek on antud elustiili osa. Tuleb olla igapäevaselt ärkvel, guugeldada hommikuti ja õhtuti läbi maailma uudised, teha sellest isiklikud järeldused ja prognoosid – ja olla kõige selle juures märkamatu. Sest vaid siis on võimalik vajadusel teha õigeid same. Väga praktiline teema: kui minu kodumetsa taga elav naabripere teaks, et mul on majapidamises suured tagavarad, siis oleks see mulle ohtlik. Eesti-konnatiigis on nii lihtne mingi teemaga mull põhjustada ja kuulsaks saada. Ka selle intervjuu andmise osas kahtlesin edasi-tagasi. Aga siis mõtlesin, et avalik kasu nende teemade siirast arutamisest on nii suur, et kaalub üle mu isikliku ettevaatuse. Hoiatan ka seda, et kui huvi mu isiku suhtes tekib, siis panen blogi peitu.
Sa nimetad end prepperiks ehk halvimaks valmistujaks ning taolisi apokalüpsist või vähemasti kehtinud ühiskondliku elukorralduse tõsist vankumalöömist üle elada kavatsejaid on juba aastakümneid olnud kõikjal, ennekõike USAs. Seda, kui paljude eramute all Eestis varjend on, pole keegi vist uurinud, kuid oma blogi loetavuse, kommentaaride arvu ja sisu põhjal oskad ilmselt hinnata, kuidas su mured ja lootused keskmise Eesti inimese omadega kokku kõlavad. Palju on sul mõttekaaslasi ja kuidas ühiskond blogile reageerinud on?
Las nad arvavad, mida soovivad. Ühiskond toimib mitmetasandilisel skaalal, mitte ei jagune pooldajateks ja vastasteks. Mitte keegi minu lugejatest-kommenteerijatest pole päris samasugune kui mina. Mulle on kirjutatud, nii blogisse kui ka postkasti. On teisi naisi, kes üksi maal metsas, paljud on minust praktilises mõttes targemad, jagavad oma nippe, millist lollikindlat isekasvajat tasuks kevadel mulda pista. On mehi, kes maal metsas, nendega saab relvateemasid arutada. On kaks erinevat salasekti, kes ühendust võtnud, üks on militaarsem ja teine esoteerilisem.
Omamoodi rühm on need, kes tunnevad vist mingis mõttes kadedad: miks ma panin oma aliasele nimeks Prepper, kui ma pole õige prepper. Mul polevat õiget prepperi varustust ja ma kavatsevat vene tanke hakata hernekonservidega pilduma. Ilmselt oli mõeldud seda, et mul pole gaasimaski, tuumasõjakindlat varjendit ja kuulipildujat.
Maailmas on majanduskriis ja sellest võib saada sotsiaalkriis, kus vanasõna „inimene on inimesele hunt“ uuesti tõeks saab.
Minu jaoks on tähtis naturaalmajanduslik lähenemine. Inglise keeles on lisaks sõnale prepper olemas ka sõna homestead, isemajandav taluüksus. Jah, tegelen praegu jahipüssist laskmise õppimisega ka, veidike sõjard olen. Aga minu jaoks on kõige olulisem rahumeelne enda talus ja metsas toimetamine, soovin olla korilane, kütt, karjapidaja, maaharija. Ja siis sinna tippu vajadusel oma valduste kaitsja. Mis veel oluline: vahel tuleb olla ka allaandja ja peitumineja, kõik oleneb olukorrast, riskide kaalumisest. Maainimestel on alles mälu eelmisest ilmasõjast, on teada, et varud tuleb jagada mitmeks osaks, midagi on silmaga näha ja see on kasulik mõnes olukorras marodöörile ära anda, et ta minema läheks. Aga põhivarud on peidus.
Elame kiirestimuutuvas olukorras. Veidi enam kui kuu aega tagasi me isegi ei teadnud, et see paljudele ohtlikku kopsupõletikku põhjustav viirus valla pääsenud on, nüüd on esimene nakatunu olnud juba ka meie riigis. Kui ohtlik on see viirus tegelikult, ei ole jätkuvalt selge. Selleks peaks teadma, kui palju on nakatunuid kokku, mida pole omakorda teada. Laialdast testimist ei toimu ning kui toimuks, suudetaks Terviseameti ametnike sõnul testida maksimaalselt 60 analüüsi päevas ehk veidi üle 0,1 protsendi Eesti populatsioonist kuus.
Mis on sinu nägemus sealt metsade vahelt, kust iganes sa ärevalt uudiseid loed ja oma blogi pead? Mis ootab meid ees lähematel nädalatel ja kuudel?
On raamatud, teooriad, kus räägitakse X-faktorist, mis lööb meie tsivilisatsiooni kaardimajakese laiali. Ka eesti keelde on tõlgitult olemas teos nimega „X-sündmused. Kõige kokkuvarisemine“. Nüüd on küsimus, kas koroonaviirus on see X-sündmus? Ei tea.
Ma otsustasin ühel hetkel veebruari keskel ära, et minu jaoks pole see küsimus oluline. Mul on varud olemas, õues on ilus kevad, ma toimetan edasi, võimalikult kardinaalselt oma välisilma kontakte vähendades. Isegi see pole nii oluline, kas viirus algas loomaturult või biorelvalaborist või kusagilt kolmandast kohast, ja kas viiruse tegijail võis olla agenda… Fakt on see, et maailmas on majanduskriis ja sellest võib saada sotsiaalkriis, kus vanasõna „inimene on inimesele hunt“ uuesti tõeks saab.
Olen jalutanud viimastel päevadel ringi Helsingis ja Tallinnas, kahes linnas, kus nakatumisi olnud. Inimesed ei tundu väga muretsevat, tänavapildis maske ei märka, poed on jätkuvalt täis rahvast (ja ka kaupa), lennud ja laevad liiguvad nagu ikka. Kui mõelda 1918. aasta gripipandeemiale, millel oli üle maailma 50 kuni 100 miljonit ohvrit, siis näiteks Alaskas oli külasid, kus surid peaaegu kõik ning samas ka asulaid, kes panid välja relvastatud valvurid käsuga mitte kedagi sisse lasta (näiteks Shishmaref Beringi väina ääres või Gunnison Colorado osariigis) ja pääsesid gripi eest. Tänapäevased meditsiinilised võimalused on mõistagi märksa paremad, olgugi et spetsiifiline uue viiruse vastane ravi veel puudub ja meditsiinisüsteemi võimekusel on omad piirid, kolossaalselt enamaarenenud kommunikatsioon annab meile teavet olukorrast planeedi kaugetes nurkades ja naaberlinnades. Tundub, et me ei pea veel paanitsema, vähemasti veel mitte. Või peaks?
Kust tuleb küll see mõte, et olemas on vaid kaks äärmust: paanitseda või mitte paanitseda. Minu meelest on küsimus info sisendis, sellest lähtudes riskide kaalumises ja konkreetsete sammude astumises. Mis siin ikka paanitseda. Võib-olla on see hoopis arenguvõimalus, kuidas leida kaosest rahu. Teha joogahingamist, karastuda. Ma kõnnin kogu aeg paljajalu õues, et jalatalla alla punktidele väge saada. Söön toorest värskelt tükeldatud küüslauku ja muud sellist. Ma jälgin maailma ajalugu ja tänapäeva küll, aga lõpuks oled sa ikkagi ise enda eest väljas ja vaid sina ise saad olla piisavalt terve.
Üks huvitav nüanss, mis netiinfos liikus: soovitav on viirusest hoidumiseks juua sageli vett ja teha sageli sügava hingamise harjutusi värskes õhus. Tundub banaalne, aga juures oli ka teaduslik põhjendus. Lõpuks on ikkagi päike, õhk, vesi, ettevaatlikkus ja eneseusk, mis kokku aitavad.
Koroonaviirus on mõnus võimalus vanainimestel kiirelt ja koduselt teise ilma minna.
Nii et kuna infot on vähe, siis minu meelest on vaja olla rahulikult ettevaatlik ja võimalusel oma kodus.
Peamised meetmed, mida riigid saavad rakendada, on olemuslikult kesk- ja katkuaegsed – inimeste isoleerimine, paigutamine karantiini. Kui tõhus on see ennetav karantiin, mille oled kehtestanud endale ja oma perele ning millises olukorras plaanid sa selle muuta absoluutseks?
Mulle meeldib mu metsatalus olla nagunii. Mõneti olengi selline „tagasi minevikku“ liikumise romantiline esindaja. Kui öelda, et miski on „keskaegne“, siis kas sellest järeldub, et jõhker? Peaks ju olema inimlik, et inimesele meeldib oma kodus olla.
Oleks väga hea, kui riiklikult tehtaks võimalikuks praegu inimestel kodus olla. Mitte midagi ei juhtu, kui majandus veidike seisaks. Suurim fake news on see, et majandus peab kogu aeg kasvama, sellesse ususse on sisse kodeeritud plahvatus. Las see majandus nüüd natuke puhkab. Ja muide, sõna „karantiin“ tuleb sõnast „nelikümmend“. Karantiin peaks kestma 40, mitte 14 päeva.
On muidugi kohti, mida kinni panna ei saa. Aga mis need kohad reaalselt on? Eesti riigil on võimalus olla sellises „võtke ja tehke järele“ olukorras, nagu on näiteks Singapur, aga teha veel paremini kui Singapur. Riigipead saavad välja kuulutada erakorralise olukorra, saata laiali konkreetse sõnumi olla rahulikult kodudes ja jätta tööle inimesed, keda on vaja. Singapurilt ja Lõuna-Korealt tasuks kindlasti võtta üle see, et tervisamet hakkab jagama infot, võimalusel SMS-idega, ja paneb iga kord kirja ka selle, kus nakatunu liikunud on. Seepeale saavad inimesed valida, et nad sinna ei lähe. Või kui nad on seal käinud, siis saavad tulla end testima. Testimine peaks olema palju lihtsamini kättesaadav.
Nii et keskaegsest olukorrast oleme kaugel. Aga kuna ma riiki väga ei usalda, siis ise teen pigem keskaega ja usaldan iseeend oma kodus.
Tais suri hiljuti koroonaviirusesse ametlikult esimene ohver, 35aastane mees, kellel oli kallal ka sääskede poolt dengepalavik. Dengepalavikku surevus on umbes üks protsent, rasketel juhtudel 2–5 protsenti ning selle vastu pole samuti mingit ravi. Ometigi suudetakse selle teadmisega elada, Aasias käiakse miljonite kaupa reisimas, pole mingit paanikat. Hiljuti jõudis Wuhani viirus Aafrikasse, kus kardetakse uue kopsuviiruse hävitustöö saavat olema eriti laialdase. Ometi sureb Aafrikas iga päev üle tuhande inimese malaariasse ning keegi ei loe keegi neid surnuid iga päev uudistes kokku. Teatud surmade ja haigustega paistetakse olevat leppinud, teatud surmad ja haigused külvavad aga õudu (eriti need tõved, mis levivad otse inimeste vahel). Millega sa seda suhtumiserinevust põhjendada? Võib-olla oleme me siin läänemaailmas olnud lihtsalt väga-väga kaitstud väga-väga kaua?
Reisimine on alati terviserisk, reisimine hobi ja ajaviitena on minu meelest ka vaimses mõttes risk – et mitte öelda patt. Soovitan parem kohalikku metsa minna ja nii kaua seal olla, kuni saab vastuse küsimusele, mille eest sa põgened, et kogu aeg on vaja kusagile minna.
Aga maailma suremusest rääkides, loomulikult on see vildakas ja ebaõiglane, kuidas teatud surmad saavad ebaproportsonaalselt palju tähelepanu. Teadupärast algas käesolev aasta ühe Iraani kindrali tapmisega droonirünnakus. Alles hiljem sai korralik infootsija aru, et lisaks kindralile tapeti ka mõned tühised lähedalviibivad isikud.
Ma armastan numbreid ja samas psühholoogiat. Kogu see koroonamängimine üle ilma on nii suurejooneline numbrite ja psühholoogia show, selle jälgimisest satub sõltuvusse. Ja me ei tea praegu öelda, kus on tõene sisend: osade riikide info on vale ja salastatud. Lisaks on igasugused ärihuvid mängus. Kes saab oma saidile jälgijaid ja reklaamikliente, kes müüb oma lao tühjaks. Mida siis teha, keda usaldada? Mina soovitan inimesel olla valmis mis iganes kaoseks, vaadata, et elu su ümber oleks võimalikult isemajandav, aga tekkinud kaost vaadata rahulikult, istuda maha ja küsida: kes sellest kasu saab?
Lugesin pühapäeval, et Louvre on nüüdsest suletud seetõttu, et muuseumi otsustasid kinni panna töötajad, kes pidasid tööleminekut liiga riskantseks. Laupäeval lugesin teist uudist sotsiaalmeedias – tuttav rääkis ühest Tallinna söögikohast, kus tööle oli aetud haige kokk, kes nina tilkudes ja läkastades seal süüa tegi, polevat olnud võtta asendajat. Mis ennustusi teeksid sina nende põhjalt tuleviku osas?
Sõna „karantiin“ tuleb sõnast „nelikümmend“. Karantiin peaks kestma 40, mitte 14 päeva.
Eestis on kombeks poolhaigena tööl käia. Ma olen ise inimestele halvasti öelnud. Lähen näiteks üle pika aja maalt välja, apteeker linnas aevastab! Mul on tõesti sellistes olukordades kihvatanud. See on kultuurituse küsimus. Kas see apteeker on oma ülemusele öelnud, et ma aevastan ja läheksin nüüd koju, leidke palun kiirelt asendaja? Või peab ta sellist teemat piinlikuks ja kannatab edasi, teisel pool letti abivajajaid nakatades? Ja kas koolides õpetatakse õiget kuueosalist kätepesu? Vahel tundub küll, et päästeamet peaks täiskasvanuid õpetama käsi pesema. Sellises kultuurituses saavad viirused Eestis kiirelt levida. Olen ka seda märganud, et väga paljud ei tea, kuidas rota- ja noroviirused ehk mitmed kõhutõved levivad ka pärast läbipõdemist, mõne päeva jooksul oled veel nakkusohtlik. See on kaasvastutus, hoolitsed teiste eest ja tulevikus hoolitsevad nemad sinu eest vastu, ei nakata sind.
Tunnistan, et eks minulgi ole hirm. Hirm ennekõike selle ees, et ma ei tea, kuidas riik reageerida võib ja ei tea, kuidas võivad reageerida inimesed. Hirm sattuda karantiini. Hirm, et mult võidakse võtta mu vabadus kerge suvalise palaviku pärast ning panna mind kongi inimestega, kellelt ma tõepoolest selle viiruse saada võin. Nagu näeme Hiina käitumisest, kuid ka jõulistest reaktsioonidest Itaalias, ei saa enam eeldada, et eilse päeva reaalsus homme kehtib.
Mina seda küll ei usu, et Eestis viitsiks keegi selliseid meetmeid rakendada nagu Hiinas! Hiina juhtum on sellepoolest väga eriline, et neil oli kaotada oma nägu, maailma suuriigi uhkus. Ja hiinlasi on nii palju. Kogu Eesti rahvas on kokku nagu Wuhani linnaosa, mis selle kurikuulsa turu ja labori ümber jääb.
Nii et sinul on küll võimalik oma kodus surra, kui asi niikaugele läheb, keegi sinu palavikku drooniga mõõtma ei tule, keegi ei ilmu skafandris su ukse taha, et sind kodust välja tirida. See lohutus kõlab nagu must huumor. Aga kui järele mõelda, siis oma kodus on hea surra. Üks mu blogi põhikommentaator on keegi vanem inimene, kes just selle välja tõi: koroonaviirus on mõnus võimalus vanainimestel kiirelt ja koduselt teise ilma minna. Kui olukord läheb hulluks, siis minu meelest on pääsetee just iseenese vaimne tervendamine, sealhulgas surmaga leppimine. Kusagilt kõrgelt ja kaugelt abi ootaja jääb hätta, arvan ma.
Pean üsna irooniliseks, et siseminister Mart Helme, kes on alati tahtnud ehitada ümber Eesti sellise roigasaia, millest lind ka üle ei lenda, räägib nüüd, kuidas see uus viirus on vaid köha. Räägib, sest nii räägib Ameerikas ka Donald Trump. Olen imestanud, miks ta sellest võimalusest piirikontrolli tugevdada või piire suisa sulgeda kinni ei haara? Kuid küllap ta kogenud poliitikuna ootab, laseb hirmudel ja ärevusel kasvada, ootab selle initsiatiiviga väljatulemiseks optimaalset hetke. Kuidas tundub sulle, kas ettepanek piirid sulgeda või reisimist muul moel piirata tuleb, ja kui, siis millal? Mida (muud) valitsus tegema peaks?
Minul oli jaanuarikuus tekkiva pandeemia olukorda tajudes heameel, tekkis ootus, et küll on tore – meil Eestis on paremäärmuslik EKRE võimul, nüüd toimub väike varitsus ja siis hüpe, nad ju ometi ei jäta seda võimalust kasutamata! Aga päevad läksid ja midagi ei tulnud. Käis ikka jauramine kõige muu kallal. Kuigi me ju kõik nägime, kuidas Helmede vedamisel toimus alles hiljuti „Piirid kinni!“ tõrvikurongkäik. Piirid saaks tegelikult kinni panna kahes etapis, kirjeldan oma ettepanekut blogis. Minu meelest on ka enamik Helmede valijaid seda meelt: piirid kinni. Umbes kuu tagasi oleks seda pidanud tegema, aga saaks nüüdki.
Miks nad siis midagi ei tee ja sinepiplaastrijuttu ajavad? Ilmselt jah seoses Trumpi positsioonidega valisid Helmed oma positsiooni. Trumpil oli üks armas tsitaat. „See viirus lõpeb ühel heal päeval imeliselt ära.“ Loodame, et tal on õigus.
Suur osa Eesti elanikest elab Tallinnas, kus ennast eraldada on väga raske. Keegi ei näi uskuvat, et võib tulla hetk, mil poest soovitud asju ei saa (peale maskide, mis on juba kadunud, ja peaaegu kadunud kätedesinfitseerimisgeeli). Mida soovitad linnainimestel teha, kes sinu kombel oma laudaloomadele, talvekartulitele ja muul moel täis talukeldrile loota ei saa ning kellel naaber hingab ja köhib siinsamas õhukese seina taga?
Inimesi on erinevaid. Aeg on valida oma kaart, millele mängus panustad. Kui oled koroonaskeptik, siis mis seal ikka, respekt. Kui oled mõõdukalt mures, osta kodus kapid täis, mõtle välja süsteemid, kuidas rohkem asju hoiustada ja kuidas tekitada ülevaade. Osta veepuhastusvahendid, kui sul koduvesi elektri peal toimib. Päästeameti kriisiabikoolitustes on mitme nädala toiduvarude ja veepuhastusvahendite nõue ammu sees, nüüd lõpuks tänu pandeemiaohule saab inimesed liikuma.
Aga kui valid selle panuse, et mingi suurem jama on tulemas, ja sul on sisemine vajadus midagi ette võtta, siis tule võimalikult ruttu ära maale. Õnneks on kevad, võib-olla on suguvõsal mõni vana suvila, kuhu varjuda. Mida rohkem inimesi seda teeb, seda rohkem on see „uus normaalsus“ mitmete võimalike normaalsuste hulgas.
Kogu see koroonamängimine üle ilma on nii suurejooneline numbrite ja psühholoogia show, selle jälgimisest satub sõltuvusse.
Ma mõtlen, et kui mulle helistaks täna üks linnasugulane või tuttav ja ütleks: „Olukord maailmas on väga kahtlane. Kas sa võtaksid mu vastu? On sul seal vaba tuba? Ma toon pagasnikutäie toitu ja olen valmis tööd tegema, mida iganes sul vaja on. Kuni olukord laheneb.“ Täna võtaksin ma ta veel maapakku vastu. Isegi kui ta tuleks koos lapse või mitmega, mahutaksin ära ja paneksin oma süsteemidesse, kasutaks ka tööjõuna.
Aga see võimaluse aken on võib-olla juba homme kinni.
Tõenäoliselt ei ole sulgi võimalik kõiki inimkontakte vältida. Annaks jumal, et seda ei juhtu, kuid mida plaanid teha siis, kui ühel hommikul valutava kurguga ärkad? Kui tulevad kõik need haigustunnused, mida tavaliselt peaksime „süütuks“ külmetuseks, kuid mida nüüd märksa enam kardame? Mis on su plaan? Kuidas sa end ravid ning millises olukorras otsid abi meditsiinisüsteemilt?
Esiteks, ma statistitika põhjal ei tohiks väga raskesti haigeks jääda. Aga igal juhul tuleb hoiduda, sest spekulatsioonid käivad, et teisene nakatumine on hullem. See on ka põhjus, miks vaktsiini on väga keeruline luua ja miks SARSi vaktsiini arendamisest loobuti kohe, kui hädaolukord möödas.
Kõige parem olukord on kõige esimestel haigestunutel. Võib-olla ma isegi pöörduksin sel puhul arstile? Muide, kontrollin iga hommik enda kopse, sest Jaapanist ja Hiinast tuleva info kohaselt on ohtlik see, kui kopsud hinge kinni hoides valu teevad ja kui hinge kinni hoidmise võimekus väheneb. See võib olla algfaas.
Ja kui see mulle ühel hommikul saabuks? Minul konkreetselt on praegu nõme olukord selles mõttes, et elan kahekesti koos lapsega. Eks ma pean lapse ennast ravima koolitama, selleks valmis olema. Ta pole õnneks päris pisike. Kooliealine, aga praeguses kriisis õpib kodus.
Me ükspäev rääkisime temaga sellest, et maailm on muutumas. Ees on ilmselt ootamas selline maailm, kus võib-olla enam polegi lapsepõlve, lapsed saavad ja peavad käituma nagu täiskasvanud. „Huvitav!“ ütles ta. Minu meelest tasub meeles pidada, et lastele on nende elu alati huvitav. Ka sõdade ja kaoste ajal on oma uus normaalsus.
Kui haigus on Eestis reaalselt sees ja kui suremust on palju, siis pean isegi selleks valmis olema, et kaevan kas või augu valmis ja teen lapsele selgeks, mis teha, kui mina väga haigeks jääksin. Aga see on praegu minu jaoks täiesti utoopia. Oluline on see, et ma ei karda, ma mõtlen lõpuni läbi. Ja mulle teeb rõõmu, et lapsed – praeguste andmete juures – ellu jäävad.
Kui kõnelda mustadest stsenaariumitest, siis sinu blogist aimub kartust ühiskonnakorra täieliku kokkukukkumise eest. Mida teha siis, kui tullakse su talu rüüstama? Mida teha siis, kui peremeheta jäänud suurtööstusest põgenenud sead metsistult su maja juurde toitu otsima tulevad? Kas sa tõesti usud, et see viirus võib põhjustada sellise kaose, kus maksab vaid tugevama õigus ning riigile enam loota ei saa?
Ma olin prepper enne seda viirust. Mulle on alati tundunud kahtlane, kui inimesed arvavad, et nad on jõudnud ajaloo tippu, et enne oli küll igasuguseid kataklüsme, aga need on nüüd läbi ja saabunud on hea rõõsa rahuaeg. Ja needsamad silmaklappidega inimesed annavad oma raiskajaliku eluga suure panuse, et see kataklüsm tuleks, aga nad ei soovi seda märgata… Mina näen maailma selliselt ja mu meelest on see tegelikult täiesti õiglane, et inimkond praegu korralikult räsida saab. Meil tuleb sellest õppida, olla edaspidi alandlikum ja loodusega kokkuhoidlikum.
Minu meelest oleme jõudnud olukorda, mis oli Rooma languse eel. Orgiad, raiskamine, liigne enesekindlus, ka usutemplite allakäik. Ja sellele järgnes metsikult raske aeg. Aga tuldi välja, saabus valgustusperiood. Kui ma niimoodi ajaloo abil tulevikku vaatan, siis jooksevad kokku haridus, loogika ja intuitsioon. Praegu on selge see, et me oleme väga suurest ajaloo-lävepakust äsja üle koperdanud. Kui suureks see kriis läheb? Pole mõtet ainult viirusega seotud majanduskriisi vaadata. Kliima on ka imelik ja sellega seoses võib tulla näiteks mingi kentsakas loomakatk veel lisaks. Mul on sõbrad jahimehed ja nemad on mures, teatud metsloomi on sel aastal ebaproportsionaalselt vähe liikvel.
Ajalugu näitab, et 1918. aasta gripp kaotas ajapikku vähemasti osa oma „mürgisusest“ ja kadus siis sootuks. Ka kõikvõimalikud suured katkulained on lõpuks haihtunud. Mina tahaks optimistina uskuda, et varsti pärast käib päike kõrgelt ning külmetushaiguste hooaeg on esimeseks poolaastaks läbi (miks külmetushaigused just novembrist maini levivad meie poolkeral, ei ole teadus ainuveenvalt ära põhjendanud, kuigi esineb erinevaid teooriaid), kuid samas me ei tea, kuidas käitub see uus viirus.Me ei tea, kas tavalisest ohtlikum külmetus jääb meid ähavrdama veel ka sügiseks ja uueks talveks, võib-olla ülepea kogu eluks. Mis on sinu prognoos?
Ma arvan, et viirus jääb, teatud mõttes uue normaalsusena kontrolli all olles. Me harjume elama nii, et „kodanik Korontšik“, nagu me lapsega kutsume, saab meie kultuuri osaks ja meil lihtsalt ongi suurem nõrkade ja vanade suremus. See pole nii paha perspektiiv. Me ei mahtunud nagunii maakerale enam ära.
Su blogi viimased sissekanded on olnud üsna masendunud. Reipad mõtisklused püssi hankimise vajadusest või jänesepabulate eelistest seasita ees olukorras, kus see on ainsaks väetiseks peenardele, on asendunud depressiivse eksistentsialismiga. Üks viimaseid, 24. veebruari postitus, kannab pealkirja „Surmaga leppimine... ja käega löömine“. Küsiksin nagu „Jokkeri“ reklaamplakat: miks nii tõsine?
Asjad pole ju ometi nii hullusti, vähemasti mitte veel.
Mul on lained, nagu meil kõigil praegu ses segases ajas. Praegu hakkab asi mulle isegi nalja tegema. Näiteks kuidas mõtlesin lõpuni selle, et ma ei karda surma: minu plaan A on kaoses ellu jääda ja minu plaan B on kaoses ära surra. Naersin tükk aega omaette selle üle.
Mu meelest prepperielu ei tähenda paanikaosakonda kuulumist. Prepper on selline inimene, kes soovib tsivilisatsioonist väljapoole asetudes endalt küsida, mida ellujäämiseks ja arenguks tegelikult vaja läheb. Vahel annab loodus meile vihjeid. Võtab elektri ära, siis selgub, mida on vaja. Eelkõige on vaja vett, vaimujõudu ja teadmisi, kuidas metsast süüa saada. Kevadel saab puudest mahla, võrsetest ja noorkäbidest saab vitamiine.
Paanikaks pole kunagi vajadust. Mul on näiteks puudu püss, et vajadusel metsas jahtida ja võõraid peletada, aga ma tegelen teemaga. Kui peaks tulema marodööride laine, siis loodetavasti selleks ajaks on mul oma relv olemas. Ja mul on olemas rohud enda kodus ravimiseks, on ravimtaime- ja muud käsiraamatud – alati on paber parem kui internet! Mul on ka on koht, kuhu ma sooviksin olla maetud, kui olukord sinna jõuaks ja lapsele seda õpetama peaksin. Hirmu võtab ära, kui talle lõpuni otsa vaadata.
Vaata ka https://prepperipaevik.blogspot.com/
