Piret Mürk-Dubout: unistasin ajakirjanikutööst juba 12 aasta vanuselt
Esimese töökogemuse sain nagu vist peaaegu kõik tol ajal – kõplamistöid tehes. Nii sai Viljandi aiandi kasvuhoonetes rühmates suveks veidi taskuraha teenida.
Tööraamatu esimene sissekanne on Viljandi Noortemaja ringijuhina, kui olin ise 16aastane. Nimelt oli mul selleks ajaks selja taga 9 aastat võistlustantsu kogemust ning suureks rõõmuks ka hulk võite ja tiitleid ning see andis innustust asuda treenerina ka ise tööle põhikooli ja muusikakooli õpingute kõrvalt.
1987. aastal, keskkooliõpilasena, koputasin Viljandi maakonnalehe toimetuse uksele. Toona oli lehe nimi veel Tee Kommunismile, kuid olid pöördelised ajad ja juba poole aasta pärast sai leht tagasi oma ajaloolise nime Sakala.
Asusin korrespondendi ametikohale. See tähendas, et pidin kirjutama igapäevaseid reportaaže, intervjuusid, uudiseid. Veetsin pisut enam kui aasta selles äärmiselt harivas ja õpetlikus keskkonnas, professionaalsete ajakirjanike keskel. Eksperimenteerisin oma teadmiste ja julguse, ambitsioonide ja võimalustega. Sain iga päev tagasisidet selle kohta, mis oli hästi ja mis halvasti.
Aga esimesed korrad, kui tuli helistada kohalikele kuulsustele, põlv värises. Seetõttu leppis paaril korral intervjuud kokku hoopis minu ema. Meil oli väga sarnane hääletämber, sestap sai nii teha. Esimese kontakti loomine oli noorele korrespondendile ikka omaette julgustükk. Olen oma emale abi ja toe eest südamest tänulik!
Palganumber mulle ei meenu, aga lisasissetulek perekonnas kasvatas tublisti enesekindlust. Mäletan veel, et kogusin raha ja ostsin kassettmagnetofoni. See on suurepärane tunne – soetada midagi päris oma raha eest.
Mõned aastad hiljem alustasin ajakirjandusõpet Peeter Vihalemma kursusel.