Eesti teine tee?


Mõned tunnid enne WHO pressikonverentsi Genfis ütles Eesti Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai: „Terveid inimesi ei ole mõtet testida – see tekitab inimestel vaid turvatunde, kui ta saab teada, et ta hetkel ei ole koroonaviirusesse nakatunud, aga see ütlebki ainult selle hetke kohta.“

Kas tõesti on Eesti terviseameti prioriteediks mure inimeste liigse...turvatunde pärast? Kas tõesti on meie inimesed, kes testi paluvad, enamasti terved? Miskipärast usun, et valdav enamus abiküsijaist on ilmsete haigussümptomitega inimesed, kes ei tea, kas neid vaevab koroonaviirus või tavaline palavik ja köha. Aga seda teada on vajalik. Mitte ainult selleks, et statistika oleks täpsem.

Kui inimene ei tea, mis haigus tal on, läheb ta juba järgmisel päeval pärast palaviku taandumist tagasi tööle. Nagu tavaliselt. Ja võib enese teadmata levitada koroonaviirust kümnetele kolleegidele. Sest põhjust kaks nädalat kodus istuda, nagu COVID-19 puhul tulnuks tingimata teha, ju ei olnud.

Kuid ka teine variant – inimene istub ilmaaegu kodus – pole mõistlik. Töölt eemale ja eneseisolatsiooni ei jää mitte ainult tema, samamoodi peavad sümptomite ootel käituma ka need inimesed, kellega haige on olnud lähedases kontaktis. Haigusnähud ei tule ju kohe nähtavale. Eriti halb, kui „igaks juhuks“ eemalejääjad töötavad valdkonnas, kus töötajaid on hädasti vaja. Näiteks tervishoid ise.

Tänahommikune fakt: Tartus keelduti testi tegemast arstile, kellel on palavik, kuiv köha ja nõrkus. Et test tehtaks, peab palavik olema üle 37,8. Sel arstil oli „kõigest“ 37,5. Soovitati kaheks nädalaks koju jääda ja kõik. Ent samamoodi peaksid nüüd koju jääma ja sümptomeid ootama ka 37,5-kraadises palavikus arsti lähimad kolleegid, et mitte võtta riski patsiente nakatada.

Järeldus: võimalikult laialdane ja võimalikult kiire testimine on hädavajalik!

Valitsuse ja terviseameti esindajad on testimise uut korda põhjendanud üsna segaste argumentidega. Võimekus olevat, aga ressursse ei jätku. Mõistetav, et kiirabi ei jõua enam kõikjale. Sel juhul tuleks testimine korraldada drive-through või drive-in põhimõttel, nagu Saaremaa soovibki. Aga sellele algatusele pani terviseamet käe ette, otsust avalikkusele selgitamata.

Ausust ja selgust!


Mis ikkagi on Eestis testimisega lahti? Milles asi tegelikult on? Millest on puudus? Vassimine on kriisiolukorras halvim suhtlusviis. Ebaselgus tekitab paanikat kordades rohkem kui ebameeldiv tõde. Tekitab ka oletuse, et valitsus piirab või vähemalt ei laienda testimist põhjusel, et Eesti hakkab nakatunute arvuga liigselt silma torkama. Kuni selgitust ei ole, ei saa vandenõuteoreetikuid hukka mõista.

Mõndagi võib välja lugeda sotsiaalminister Tanel Kiige ühest lausest: nii nagu meie, teevad ka inglased. Õigemini – me teeme nii, nagu tehakse Ühendkuningriikides. Inglismaal testitakse, hoolimata WHO tungivatest soovitustest, ainult neid inimesi, keda tuleb haiglaravile võtta – raskelt haigestunuid.

Üleeile avaldas ajaleht Guardian dokumendi, mida Boris Johnsoni valitsus käsitleb võimaliku tuleviku stsenaariumina. Selle järgi taltub viirus alles kevadel 2021, haigestub 80 % Suurbritannia elanikest, hospitaliseeritakse 7,9 miljonit inimest. Võitlus ei käi enam lootuses koroonaviirus tõkestada, vaid selle eest, et haiglaravi vajajad ei kuhjuks lühikese perioodi peale. Kui haiglad ei suuda patsiente vastu võtta, jääb osa patsiente õigeaegse ravita ja sureb. Lihtne loogika.

Mind ei huvita, mis kellani valitsuskomisjon koos istub. Mind huvitab, mida on otsustatud ja miks just nii on otsustatud.

Boris Johnsoni otsekohest lähenemist – nooremad põevad haiguse niikuinii läbi, sellest ei pääse, olulisem on eakaid isoleerida - on teravalt kritiseeritud nii saareriigi sees (erakorralised olukorrad ei ole demokraatiamaades summutanud debatte) kui väljaspool. Johnsoni strateegiat on peetud ebahumaanseks. Tõepoolest, koroonaviirus ei ole noorematele sugugi ohutu. Hiina ja Itaalia viimased andmed kinnitavad, et ligi pooled intensiivravi vajajatest on alla 50 aastased. Teiseks, eakaid sedavõrd pikaks ajaks ühiskonnast eraldada ei ole mõeldav.

Täna veel ei ole keegi tagantjärele tark ja keegi ei saa öelda, et inglaste valitud tee on vale. See võib näida karmim, aga see võib olla ka realistlikum. Peaminister Boris Johnson ei ole olukorda ilustanud. Mis on oluline: alati seisavad tema kõrval ajakirjanike ees meditsiiniasjatundjad, kes oma analüüsiga lisavad valitsusjuhi seisukohtadele veenvust.

Siit liigub mõte tagasi Eestisse.

Kõik on pinges


Eilne pressikonverents Jüri Ratase eestkõnelemisel. Laua taga mitte ainsatki asjatundjat (inimest, kes sügavuti teab, misasi on pandeemia). Siseminister Mart Helme kirjeldab pikalt, kuidas valitsus keskööni koos istub ja kuidas tema pidi isegi nädalavahetusel mobiili taskust välja võtma. Seda lobedat juttu on piinlik kuulata. Mu kõrval on arstid, kes töötavad oma tervisega riskides ööd-päevad läbi, neile ei jätku kaitseriideid ega isegi mitte näomaske (see on tänane reaalsus!), aga nad ei hala ega tule oma töövaprusega suurustlema.

Ma usun, et valitsus töötab täna erakordses pingeseisundis. Ministrite töö on ränkraske, mõistan, seda ei pea demonstreerima kopterilendudega üle Eestimaa. Mind ei huvita, mis kellani valitsuskomisjon koos istub. Mind huvitab, mida on otsustatud ja miks just nii on otsustatud. Ma tahan teada, millistel teadmistel põhinevad need otsused ja valikud, millest sõltuvad kõigi eestlaste elud.

Ma tahan mingitki seletust, miks Eestis on nakatumisjuhte (suhtes elanikearvuga) poolteist korda rohkem kui Rootsis, kolm korda rohkem kui Soomes, üheksa korda rohkem kui Lätis, kaheksateist korda rohkem kui Poolas. Kas me oleme kõigist naabritest palju hoolsamad testijad (kes otsib, see leiab)? Annaks jumal. Või on metoodika riigiti erinev? Või on meid tabanud juhuste õnnetu jada?

Signaal jäi andmata


Midagi läks Eestis kohe algul valesti.

Meenutagem, et Leedu valitsus kehtestas riigis erakorralise seisukorra 26. veebruaril. Polegi nii tähtis, milliseid samme seejärel astuti. Tähtsam oli signaal, mis rahvale anti: olukord on erakordselt tõsine.

Mis toimus sel ajal Eestis? 27. veebruaril teatas peaministri rolli täitnud Mart Helme oma kurikuulsas hanerasva-etteastes, et tegu on tavalise gripiga, millele on vaid antud uus nimi. Sellega aitas Helme kinnistada oma mõttekaaslaste (neid on tuhandeid!) üleolevat suhtumist viirusse. Täna, kui võtmesõnaks on sotsiaalne distantseerumine (kas või kõige kitsamas tähenduses: ükski inimene ei tohiks tulla poes võõrale lähemale kui kaks meetrit), on ohu alahindamine omaette probleem.

Kui Jüri Ratas koolivaheajalt naases, kas ta korrigeeris koheselt Mart Helme seisukohta? Ei. Pole siis imestada, et ametkondades võttis koroonaohtu suhtumisel maad ebalus. Ja muidugi tuleb möönda, et kvalifitseeritud töötajaid ei jätku ja need, kes ametis, pole selliseks eriolukorraks ette valmistatud.

Jüri Ratas haaras avalikult initsiatiivi alles 12. märtsil, mil tegi poliitilise avalduse. Kahjuks koosnes see peamiselt „On aeg tegutseda üheskoos!“ vaimus retoorikast. Ka sellistel ülekutsetel on oma koht, ent vaid siis, kui konkreetsus toestab pateetikat. Kahjuks piirdus peaministri avaldus ühe sõnumiga: tuleb moodustada valitsuskomisjon. Ammu-ammu olnuks aeg.

Hilinemisel on kahjuks üks jääknäht: justkui kompensatsiooniks kiputakse üle pingutama, õhinapõhiseid otsuseid langetama. Milleks panna välismaalane, kes tuleb peaaegu koroonavabast riigist, 14 päevaks karantiini, samal ajal kui võrulane, kes tuleb viirusepesast, jalutab riigis rahumeeli ringi? Võitlus iga võõraga on tulutu ja ressursse raiskav nüüd, mil viirus mässab meie enda keskel.

Valitsus vajab toetust


Oli mis oli. Kõigile on selge, et täna ei ole õige aeg vahetada välja terviseameti töötajaid ega tegelda valitsuse lammutamisega. Tugevdamine on teine asi. Jüri Ratase valitsus, meeldigu see kellelegi või mitte, peab meid sellest kriisist, mis ähvardab kujuneda karmiks ja kestvaks, läbi juhtima. Valitsus vajab toetust, iseäranis sotsiaalminister Tanel Kiik, aga ka rahvas väärib midagi – usaldust.

USA president Donald Trump pidas koroonahirmu veel mõned nädalad tagasi naeruväärseks. Nüüd on ta kutsunud enda juurde 79-aastase dr Anthony Fauci, immunoloogi, kes on epideemiate alal nõustanud kuut Ameerika presidenti. Fauci on otsekoheselt öelnud, et koroonaviirus võib põhjustada miljoni ameeriklase surma, et Ameerika on testimisega kahetsusväärselt hiljaks jäänud ning et ühel päeval on inimesed tänulikud juhtidele, kes reageerisid üle.