IN MEMORIAM: Just tema keha sai militaarse tantsudistsipliini poolt kõige enam pihta
Äsja siit maailmast lahkunud Gabriel Delgado-López moodustas poole Düsseldorfi duost Deutsch-Amerikanische Freundschaft. Ta kirjutas valmis bändi lugude sõnad ja laulis neid Robert Görli trummide ja elektroonika saatel. Ajalugu teab neid fakte, kuid alles seedib seda, mida DAF endast päriselt kujutas. See oli üks väga imelik bänd.
DAF alustas viieliikmelisena ja saabus pärast punki mõjudest innustumist 1979. aastal Londonisse. Peagi jäid Görl ja Delgado-López kahekesi ning duo kolm keskset albumit „Alles Is Gut“, „Gold Und Libe“ ja „Für Immer“ ilmusid kõik vähem kui kahe aasta sees (1981–1982). DAF oli miski, mis tuli, tabas kiiresti märki ja läks, jättes maha lahtisi otsi ja potentsiaalseid inspiratsiooniallikaid. Omal moel võib öelda ka nii, et ansambel „raiskas“ oma mitmetasandilise talendi avangardse ja isegi perversse monomaania peale – just nagu neil popmuusika jaoks nõnda intensiivsetel aegadel kohati kombeks oli. Nad tõepoolest ei tahtnud teha seda, mida teised juba teinud olid. Kõrvuti teiste kultusliku kaaluga loominguliste ühendustega nagu Palais Schaumburg ja Der Plan liigitus DAF koondnimetuse alla Neue Deutsche Welle – Uus Saksa Laine. Osalt pidi selles nimes peituma vastandus (ja osalt jätk) eelmise kümnendi „saksa lainele“ ehk krautrock’ile.
Jääme selle kõrvutuse juurde ja võtame selgituseks ette DAF-i kaaslinlased ansamblist Kraftwerk. Kraftwerki masinad olid häälestatud paradiisliku pehmuse saabumiseks. Nende disain oli soe, nende liikumise geomeetriline trajektoor hoidis maailmas korda ja tasakaalu ning too küberneetiline tasakaal oligi õnnetunde valem. DAF rääkis teist keelt. Ka nende masinad olid korra ja distsipliini teenistuses, kuid nad tegid seejuures ka elektrišokkidena haiget, kontrollisid ja karistasid. Iseasi aga, et just too tekitatud valu oligi duo jaoks asja tuum. DAF oli tehniliselt võttes tantsumuusika, kindlasti fun… Ainult et see „fun“ oli ebapuhas, sest tähendas piltlikult öeldes ka arme sinu kehal. Rütm bändi muusikas oli pigem palavikuline kui vabastav. See oli justkui transs-sport, justkui treening ja ammendumine – surnud punkt, ainult omamoodi väga „elus“, väga nähtav ja võimendatud. Uurige nende süntesaatorite nurgelisi krampe – salvestused produtsent Conny Planki mainekas stuudios lisasid neile jõu, mis avaldab siiani muljet. Ja veel. Kraftwerki muusikas on vähe kehalist kirge, kuid hing selle utoopilises tähenduses on seal olemas. DAF toimib vastupidi – neil on too kirg, kuid hing on surutud maadligi. Õnnelik see muusika ei ole, aga naudingut ja lõbu temas eitada ei saa. Ja samas on DAF kujundlikult filosoofiline – de Sade on kindlasti siin ning küllap ka Nietzsche ja Bataille. Vaieldamatult ka Michel Foucault, kes kirjeldas erootikakunsti, mis pole aheldatud (re)produktiivse seksuaalsuse teenistusse.
DAF andis oma viimase ja hoopiski mitte kehva plaadi „Fünfzehn Neue D.A.F.-Lider“ välja aastal 2003. Tolle albumi lõpulugu (alapealkirjastatud kui „hüvastijätulaul“ ehk „abschiedslied“) kannab nime „Ich Bin Morgen Wieder Da“ ning tema viimased sõnad kõlavad nii: „Mach dir keine sorgen Liebling. Gib mir einen Küss / Denn wenn alles gut geht bin ich morgen wieder da“ (Ära muretse, kallis. Suudle mind / Kui kõik läheb hästi, olen homme jälle tagasi).
On tõsi, et DAF ei andnud maailmale palju armastuslaule. Mainitud lugu on tegelikult üks vähestest ja ta näitab sedagi, kuidas muusikaliselt lõpetas DAF samuti oma algusaegadega võrreldes kusagil mujal. Duo siinsel juhul drum’n’bass’i järgi modelleeritud rütm on endiselt esil ja jõuline, kuid seekord püsib ta platooniliselt omaette, segab ennast laulu meloodiasse ja vokaali draamatunnetusse suhteliselt vähe. Veidi kujutlusvõimet ja Marc Almond võiks siia tausta laulda. See lugu kõlbab karjääri lõpetuseks ning annab märku sellestki, et tegelikult jättis ka DAF ise oma kunagised plahvatuslikud kõrghetked puutumata ja taaskülastamata. Sinna polnud lihtsalt midagi lisada. Nad jäid sinna, kus nad olid ja sündisid, ja sealt on meil teiega neid hea võtta.