Dua Lipa kui ainus allesjäänud popmuusika

Dua Lipa „Future Nostalgia“
8/10

Dua Lipa

Warner Records

8/10

Popmuusikaks on praegu kas väga hea või väga halb aeg. Edasi on lükatud Lady Gaga ja HAIMi kauaoodatud albumid. Kuigi inimestel on rohkem aega kodus muusika kuulamiseks, on ära kadunud põhilised striimijad ja rahaallikad, nagu toitlustus- ja meelelahutusasutused. Põhimõtteliselt võimatu on albumit promoda ning ühtegi tuuri lähiajal ei alusta. Samas puuduvad võistlejad ning kogu tähelepanu saab koondada ainsale uuele pop­albumile. Dua Lipa teine album ei pruugi kõlada ühelgi peol või trennisaalis, aga selle pärandiks on olla väike lootuskiir kodus istumise ja masendava pandeemia keskel. Kes ei tahaks olla maailmalõpu soundtrack?

Võrreldes Dua Lipa debüütalbumiga puuduvad kindlad hitid, nagu „New Rules“, aga erinevalt eelkäijast ei valgu „Future Nostalgia“ laiali. Juba pealkiri viitab, et Dua ammutab inspiratsiooni minevikust, üritades uut hingamist anda eurodiskole. „­Future Nostalgia“ on läbinisti euroopalik album, stiilne ja kalkuleeritud nagu teerajajad Donna ­Summerist ja ­Giorgio Moroderist Sophie-Ellis Bextori, Moloko ja Kylie Minogue’ini. Kui välja arvata piinlikult otsene feminismihümn „Boys Will Be Boys“, ei ole „Future Nostalgial“ muud sõnumit peale popmuusika.

Dua Lipa on plaadile raiunud ühe bängeri teise järel, funky bassikäik rajab teed refräänile ja nii kümme lugu järjest. Mitte miski siin plaadil pole uus – „Love Againi“ aluseks on sama trompetikäik mis White Towni „Your Womanis“, „Break My Heart“ on ­INXSi „Need You Tonight“, „Physical“ ei eksisteeriks ilmselgelt ilma Olivia-Newton Johni samanimelise loota. Aga Dua ei lubanudki meile muud kui nostalgiat, eriti sellise ajajärgu järele, kus poplood ei olnud minimalistlikud ja masendavad ning loodud kaasaskantavast JBList kuulamiseks. 2008. aasta majanduskriisi järel uppus peavoolu popmuusika maksimalismi ja hedonismi. Äkki on „Future Nostalgia“ peomuusika tagasituleku esimene ja poleeritud pääsuke.