Kui kriis lahvatas ja Poola („Ilmselt sisepoliitilistel kaalutlustel,“ märgib Saar) oma piirid kinni pani, näis olukord palju süngem. Toidutalongide kehtestamisele Saare sõnul veel ei mõeldud – kaupmeeste varud osutusid piisavaiks –, kuid „reaalne näis võimalus, et piirid lähevad totaalselt lukku ja siis oleks küll võinud tekkida teatud kaupadest puudus või oleks kaubad jõudnud Eestisse palju kallimalt. Oli selge, et hoolimata karantiinidest ja kontrollidest peavad kaubad liikuma, muidu tekivad poodides puudujäägid.“

Poola survestamise kõrval tegi Eesti aktiivselt koostööd Rootsi ja Soomega, et olla vajadusel suuteline kaupasid liigutama Skandinaavia kaudu. Läbi Valgevene vedamine tundus liiga riskantne.