Michael Jordan oli selle edu vedur. Domineeriv mängija nii rünnakul kui kaitses. Efektne õhuakrobaat. Mustanahaline ­apoliitiline sporditäht, kes meeldis ­kõigile. Meeskonnamängija, keda turundati kui individuaalsportlast. Suur reklaamleping Nikega, aga ka McDonald’si, Chevrolet’, Coca-Cola ja hiljem Gatorade’iga, kes kuulutas, et „Be Like Mike“, sest kes poleks toona tahtnud olla nagu Jordan. Ta oli kõikjal. Nii Michael Jacksoni muusikavideos kui mängufilmi peaosas, kus mängis mõistagi iseennast.

Korvpallist vaimustumine polnud enam Bullsi fännamise eeltingimuseks, kui seal oli Jordan. Chicago klubi edu tuules sõideti isegi varakapitalistlikus Eestis, mille turgudel teeniti kuulsat pullilogo kandva nänni müügiga head raha. Sageli rääkis Bullsi nokats rohkem selle kandja trenditeadlikkusest kui korvpallilembusest.

Aprillis-mais Netflixis linastunud „The Last Dance“ (e.k „Viimane tants“) pakub nostalgiareisi Bullsi korvpallimuinasjutu ­lõppvaatusse. Sarja keskmes on meeskonna viimane edukas hooaeg 1997/98. Selleks ajaks on suhted meeskonna ja selle peamänedžeri Jerry Krause’i vahel parandamatult sassi läinud. Isikliku tunnustuse näljas Krause tahab vananevate staaride bändi enne selle mandumist jõuga laiali saata, sest „tiitleid võidavad organisatsioonid“. Ta teatab peatreener Phil Jacksonile, et see jääb tema viimaseks hooajaks Bullsis isegi juhul, kui võidetakse kõik mängud.