Suvel 1982 leiti Koselt Eesti suurim viikingiaegne aare

Kose kooliõpetaja oli pikka aega elanud hiigelvaranduse otsas, kuni ühel päeval lihtsalt komistas selle otsa.

See suvi, 1982. aasta oma, jääb Kose kooliõpetajale Meelis Pärsikule elu lõpuni meelde. Tal oli vaja koduõues abihoone jaoks kaabel maasse kaevata, selleks sai tellitud kraavimasin. Ja ühel kenal päeval tööd algasidki. „Kui masin kraavi sisse tõmbas, ei märganud ma algul midagi,“ meenutab Pärsik. Kraav polnud sügav, nii umbes 40‒50 cm. Meelis hüppas kraavi ja hakkas käsitsi selle põhja tasandama. Äkki märkas ta hõbedaselt läikivat litrit. Viinapudelikork, käis mõte peast läbi. Selline pehmest alumiiniumplekist, nagu need nõukaajal olid. „Kuid siis nägin, et eemal on kraavipõhi lausa valge ja sain aru, et see on midagi muud.“

Sõelus münte reformvoodiga

Kui Meelis kiiskavaid litreid lähemalt vaatas, taipas ta kohe, et tegemist on hõbedast müntidega, pealegi väga vanadega. Ja neid oli palju. Väga palju. Meelis Pärsik oli leidnud suurima viikingiaja aarde, mis eales Eesti alalt muuseumi on jõudnud. Tol hetkel ta seda loomulikult veel ei teadnud. Müntide juures vedelesid laiali savist potikillud, ­eemal ka puust kaas – kraavimasin oli ­aaret peitnud savipoti puruks tõmmanud. Meelis asus münte ja potikilde kokku korjama. „Pooled mündid olid mullaga segamini. Võtsin vana reformvoodi ja viskasin mulla sellest läbi,“ jutustab Pärsik. Nii sõelus ta mündid välja, mida lõpuks kogunes ligi kaks kilo!