Palun vaikust, me räägime siin funk ’ist
Ansambli Lexsoul Dancemachine sepad Martin Laksberg ja Robert Linna koolitavad Siim Nestorit nende masinavärki üleval hoidva muusika teemal.
Ülehomme, 29. mail saabub lettidele plaat „Lexplosion II“. See on ansambli Lexsoul Dancemachine kolmas kauamängiv, kus kuueliikmeline funk-rühm triivib masinaga ka souli, boogie, disko ja house-muusika suundades. Ja millised külalismuusikud sel albumil kaasa teevad! Kitarrist Cory Wong, üle maailma vast hetke kõige populaarsemast funk-bändist Vulfpeck. Brasiillane Luiz Black, vana kooli džentelmen, löökpillimängija, kelle pikka teenistusnimekirja kuulub ka tuuritamine ristiisa enda ansamblis. Ma mõtlen James Browni, kelle taustabändidesse nõrgema kui tigedalt osava taseme muusikuid ei võetud.
Aastast 2013 müdistanud Lexsoul Dancemachine on Eesti muusikas selgitanud mitmeid asju. Juhtiva artistina viimaste aastate funk’i tõusulaines on nad esile toonud, et eestlased tahavad funk’i. Ja väga. Eriti kui neile pakutakse nii hea live-paugutamisega, nagu nemad seda teevad. Pluss, äärmiselt olulisena – et muusikas ei ole kunagi liiga palju lehmakelli.
Eesti funk’i ajalugu on olemas, aga ta on üsna hõre. Niisamuti on olnud siin puudulik funk-muusikast rääkimine. Seega, laseme bändi bassistil Martin Laksbergil ja lauljal-tamburiinimängijal Robert Linnal funk-muusikat oma sõnadega lahti rääkida.
Mis on funk?
Martin Laksberg: Wikipedia ja paljud inimesed määratlevad funk’i hästi tuimalt, et funk on need dominant-noonakordid, sünkopeeritud rütm, mustanahaliste tantsuline muusika. See on minu arvates täielik jama. Funk on pigem tunnetuslik, funk on suhtumine. Üleolev suhtumine ilma ülbuseta. Pingutus, aga mitte püüdlikkus. Ta võib lõbus olla, aga siis on oht, et läheb palaganiks, ja palagan ehk afroparukad ja muud sellised asjad ei ole funky.