Aastast 2013 müdistanud Lexsoul Dancemachine on Eesti muusikas selgitanud mitmeid asju. Juhtiva artistina viimaste aastate funk’i tõusulaines on nad esile toonud, et eestlased tahavad funk’i. Ja väga. Eriti kui neile pakutakse nii hea live-paugutamisega, nagu nemad seda teevad. Pluss, äärmiselt olulisena – et muusikas ei ole kunagi liiga palju lehmakelli.
Eesti funk’i ajalugu on olemas, aga ta on üsna hõre. Niisamuti on olnud siin puudulik funk-muusikast rääkimine. Seega, laseme bändi bassistil Martin Laksbergil ja lauljal-tamburiinimängijal Robert Linnal funk-muusikat oma sõnadega lahti rääkida.

Mis on funk?

Martin Laksberg: Wikipedia ja paljud inimesed määratlevad funk’i hästi tuimalt, et funk on need dominant-noonakordid, sünkopeeritud rütm, mustanahaliste tantsuline muusika. See on minu arvates täielik jama. Funk on pigem tunnetuslik, funk on suhtumine. Üleolev suhtumine ilma ülbuseta. Pingutus, aga mitte püüdlikkus. Ta võib lõbus olla, aga siis on oht, et läheb palaganiks, ja palagan ehk afroparukad ja muud sellised asjad ei ole funky.

Robert Linna: Funk võib olla sees ka teistes stiilides, Ka muudes stiilides võib funk sees olla, kus kasutatakse sama vormi ja süsteemi – rütmikale rõhumist, inimeses primitiivset rütmi äratavat jõudu. Mis funk’i äratuntavaks teeb, lisaks suhtumisele, on rütmist ja bluusist lähtuv helikeel ja atmosfäär. Seal on ürgset vabanemise tahet. Kas siis mingist halvast emotsioonist vabanemise või algupäraselt orjuset vabanemise. See on sinna sisse kodeeritud. Vabanemisele orienteeritud muusikastiil.