Just surma teadmine eristab inimesi loomadest, kes ei tea, et surevad ära. Surma teadvustamine tegi loomadest inimesed, inimlikkuse allikaid tulebki otsida surmahirmus. Aga pandeemia annab ka võimaluse kasvatada endas inimlikku potentsiaali. Kultuuriantropoloog Ernest Becker sai surmateemalise raamatu „Surma eitus“ („The Denial of Death“, 1973) eest maineka Pulitzeri auhinna. Surm ei ole tema jaoks abstraktne uurimisobjekt. Becker nägi noore mehena sõjaõudusi ja vabastas vange natside koonduslaagritest. Tal oli ere isikupära ja inimese unikaalsusel ongi oluline koht tema surmahirmu teoorias.