Äkki on see üsna isiklik jutustus?
Lexsoul Dancemachine „Lexplosion II“
7/10
Mõni muusikasõber jaksab ikka veel süveneda albumisse kui tervikusse, mõnele pealiskaudsemale tüübile (endahei!) meeldivad singlid. Need mõne nakkava konksuga lood, mida samal päeval juba kaasa ümised.
Nii kuulasin minagi esmalt, et Lexsouli uus on üks ühtlane professionaalne ludin, kus millestki kinni pole hakata. Peo-funk, ja nende peole läheksin iga kell uuesti. Plaadiga on teisiti.
Aga siis kuulasin jälle, siis veel kord ja siis hakkas tunduma, et see võib olla üks üsna isiklik jutustus. Kui funk (ja Lexsoul Dancemachine on olnud üsna stiilipuhta funk’i poole kaldu) on peamiselt olnud macho-muusika, siis sellel albumil on siin-seal õrnemaid jutustusi.
Kui neljandat korda kuulaksin, oleks ilmselt teine jutt.