Äkki on see üsna isiklik jutustus?

Lexsoul Dancemachine „Lexplosion II“
7/10

Lexsoul Dancemachine

Funk Embassy Records

7/10

Mõni muusikasõber jaksab ikka veel süveneda albumisse kui tervikusse, mõnele pealiskaudsemale tüübile (endahei!) meeldivad singlid. Need mõne nakkava konksuga lood, mida samal päeval juba kaasa ümised.

Nii kuulasin minagi esmalt, et Lexsouli uus on üks ühtlane professionaalne ludin, kus millestki kinni pole hakata. Peo-funk, ja nende peole läheksin iga kell uuesti. Plaadiga on teisiti.

Aga siis kuulasin jälle, siis veel kord ja siis hakkas tunduma, et see võib olla üks üsna isiklik jutustus. Kui funk (ja Lexsoul Dancemachine on olnud üsna stiilipuhta funk’i poole kaldu) on peamiselt olnud macho-muusika, siis sellel albumil on siin-seal õrnemaid jutustusi.

Nagu etendused ikka, on algus („Basics“ koos Luiz Blackiga) paljutõotav, justkui oleks nad George Clintoni tähelaevalt pudenenud puru söönud. Särav avalöök. Siis aga kisub kuidagi tavaliseks. (Välja arvatud „Pike Jawz“, mis võib olla meie albumite ajaloos esimene lugu, mis on lihtsalt trummisoolo. Mõnus!) Paus. Ja siis tuleb „Carambola Jelly“. Ja siit kajab alguses vastu veidike Kevin Parkerit. Kuid siis saabuvad sõrmenipsud, sündirifid ja mis veel. Ja siit algab albumi hingamine. Järgmine pala „Sex“ on vast kõige avaram, seal on kõige rohkem ruumi, kõige rohkem avastusi. Ning siis tuleb „Supersoul“, mis on peaaegu nagu segu blaxploitation-filmide musast ja yacht-rock’ist ja Deep Purple’ist. See on tore tulevärk.

Kui neljandat korda kuulaksin, oleks ilmselt teine jutt.