Oli juba õhtu. Kuulmispuudega naine seisis Szolnoki peatuses ja ­ootas trolli, et sõita sellega viimane koduni jäänud peatusevahe. Tema selja tagant – naise jaoks küllap täiesti hääletult – lähenes jalgrattur. Ja korraga toimuski kokkupõrge.

Mis täpselt toimus, on alles selgitamisel, kuid kuidagimoodi paiskus Ülle peaga vastu bussiootepaviljoni teravat metallnurka. Ajas end siis vaevaliselt üles – linnaskäiguriided olid kõik rikutud – ja veri jooksis mööda ta nägu. Rattur (mees) oli seisma jäänud. Selles, kui vana või mis rahvusest ta oli, pole loo trükkimineku ajaks veel täit selgust.

„Minuga on kõik korras. Ma lähen koju,“ püüdis proua Ülle öelda ja üritas salvrätti haavale surudes verejooksu peatada.