Aafriklaste hirmuvalitseja, kelle kõrval kahvatunuks isegi Hitler
Põgenikelaagris istuvad kohmetunud aafriklased üksteise kõrval ja püüavad end kaastundliku olekuga Briti diplomaadile arusaadavaks teha. Stseen võiks aset leida tänapäeva Maltal või mõnel põgenikerikkal Itaalia saarel, kuid aasta on hoopis 1904 ja tegevuspaik Kesk-Aafrika.
„Mina olen Moyo. Need siin mu kõrval on Waukaki ja Mkwabali,“ räägib kõige sõnakam mees. „Meie kandis pidi iga küla andma kakskümmend korvi kautšukit. Ja need korvid olid suured.“
„Kui palju teile selle eest maksti?“ küsib diplomaat Roger Casement võib-olla meelega pisut naiivselt.
Selle peale elavneb kogu aafriklaste seltskond. „Meile ei makstud midagi!“ hüüavad nad.
Moyo selgitab, et iga kautšukikoorma eest anti süld (1,8 meetrit) kangast ja pisut soola, kuid sellegi rabasid enamasti endale kupjad. Kahekümne korvi kautšuki kogumine võttis aega kümme päeva. Kuni mehed olid džunglis kautšukit kogumas (iga kord tuli minna üha kaugemale, et leida uusi kautšukipuid), jäi küla põldude ja aedade harimine väheste naiste õlule, sest suur osa naisi olid pantvangis. Põllud hakkasid kiratsema. Sugugi kõik mehed ei tulnud metsast tagasi: osa põgenes, osa langes leopardide saagiks, teised nõrkesid või surid haigustesse. Algas nälg.
