Väsimatu unistaja sümpaatsed vinjetid

Argo Vals „In Loving Memory Of“
7/10

Argo Vals

Argo Vals

7/10

Tasa ja targu kümmekond aastat tegutsenud kodumaine kitarrist Argo Vals on jõudnud oma kolmanda täispika albumini ja linnulennul möödunud kümnend lubab teda ikka liigitada noorte lootustandvate instrumentalistide hulka. Ühe pilli võimalustele keskendunud soliste on loomulikult palju ja enamasti on tegemist ansamblikoosseisudega, kus soolopill on orgaaniline sulanduja üldpilti, mis hajutab võimalused muutuda oma instrumendi orjaks. Kitarri puhul ei saa aga ma lahti kahtlusest, kui jätkusuutlik valitud instrument siiski on, kuigi muusikaajalugu on tõestanud vastupidist – teame ju laia valikut bluusikitarristidest hevipunujateni ja ambient-hõllandujatest matemaatiliste avangardistideni.

90ndail popiks tõusnud post-rock-lainetus vajus uue sajandi kõikematvas elektroonikarünnakus tagaplaanile. Kuid just postrokkivaks võibki Argo Valsi loomingut üldistavalt nimetada. Nostalgitsevates sfäärides on vanad tuttavad mõtlikud tiksumised ja sidusus mikroelektroonikaga – pisikesed taskubiidid kiiktoolis õõtsumiseks pluss eleegilised taevatoonid, kõrgumata kunagi küll pilvedest ülespoole; maalähedus ja alalhoidlikkus mõjub värskel plaadil lausa sunnismaisusena, elukorraga leppimisena.

Ambitsioonikalt pikal albumil, mis alles plaadi lõpus vaikselt endasse imeb, väga suurt sidusust ei teki – siin on juppe näitustele ja filmidele, mille sekka on puistatud pikemaid aastate jooksul kogunenud mõtlusi. Kui näiteks meie teise kitarrisoolotseja Erki Pärnoja uuem laiekraanilik looming mõjub bändilikuna, siis Argo Valsi kogumik rõhutab üksikisiku intiimsusi ja omaette olekut, hoolimata kunagise Talamaki aegse mõtte- ja bändikaaslase Karl Petti ja mitme teise kohalolust. Hästi intensiivsel ajastul on aga mis tahes enesesüüvimisvõimalus, väiksemalt, argisemalt mõtisklemine isegi vooruseks. Muusika mahaistumiseks ja minnalaskmiseks.