Sellist poppi enam ei tehta

Rina Sawayama „SAWAYAMA“
7/10

Rina Sawayama muusika ainsaks žanriks on nullindate alguse MTV päevane vöönd. Olen kuulnud kellegi teise esituses kõiki Sawayama debüütalbumi laule aastal 2003 pelmeene keetes ja ema töölt koju oodates. „Dynasty“ on Evanescence, „XS“ pärineb Britney teiselt või kolmandalt albumilt, „STFU!“ on Korn. Ning need on vaid albumi kolm esimest lugu. „SAWAYAMA“ stilistiline mitmekesisus võib harjumuspäratult kõlada vaid neile, kes ei veetnud suuremat osa nullindatest ebaseaduslikult muusikat alla laadides ning Ashantit Linkin Parki ja Red Hot Chili Peppersiga vaheldumisi CD-plaadile kõrvetades.

Võib tekkida küsimus, miks sellist muusikat, mida 15–20 aastat tagasi halva maitse märgiks peeti, üleüldse tagasi tuua. Aga Sawayama ja minu generatsioonile ei olnud need lood kunagi halvad. Limp Bizkit ja Christina Aguilera tegid lihtsalt bängereid, mitte ei sümboliseerinud Y2K üleelanud kapitalistliku läänemaailma mandumist.

Omamoodi teeb Sawayama justkui 90ndatel sündinud popmuusika fänni unistuste karjääri. Aga toonane popmuusika on aastal 2020 nišikas ning edetabeli tipu asemel on Sawayama peaaegu indie-artist, tehes sarnaselt Charli XCXi, Kim Petrase ja Carly Rae Jepseniga muusikat pisikesele klikile, kelle jaoks popmuusika on eraldi žanr, mitte lihtsalt see, mida parasjagu raadios mängitakse. Sarnaselt kunagise MTVga on ka „SAWAYAMA“ peal mõni igav ballaad, millest meelsasti üle libiseks, aga kuulda on, et Sawayama on oma kunagised iidolid põhjalikult lahti võtnud ning vorminud nende parimad osad alternatiivpopi Frankensteiniks.