Ja sina õpid EKAs, õpid kunstnikuks, õpid fotograafiks. Loed teoreetikuid, juhul kui sul on alles keskendumisvõime, valmistud ellu sisenemiseks, mõtled, kuidas saada tuttavaks Olga Temnikovaga, ja siis pärast kiiret sündmuste montaaži annad juba intervjuud Frieze’ile ja tead, kuidas maitsevad austrid, tegelikult ei maitsegi, aga kõik söövad.
Võin saladuskatte all öelda, et ega elu ja Olga sind ei oota, elu ootab programmeerijaid, kontendi direktoreid, Facebooki haldajaid, korporatiivset positiivsust, Sten Tamkivi Ülemiste linnakusse. Ah et ei meeldi või? Tahaksid lihtsalt omaette nokitseda, kritseldada märkmikusse, põletada küünlaid, mõtiskleda gender’i ja muu vasakliberaalse jama üle? Ole edukas, raisk! Kui ei ole, oma süü. Kritselda sellesse märkmikusse, nagu homset polekski, hoia trendidel silm peal, tee kunstiteos oma LinkedIni leheküljest. Puhu iga oma liigutus tähendusrikkaks, tulutoovaks, räägi endast kui professionaalist, ole funktsioon, mitte inimene, sest elu ei vaja tundepuhanguid ja puukallistajaid. Elu vajab algoritme, elu tahab, et sa hüppaks Facebooki karussellile ja klikkaks sinna kuhu vaja.
Lilian Hiobi asutatud keldrigaleriis Hoib avatud näitus „Katkendeid minevikust ja kihte tõelisusest“ paneb mõtlema, et äkki parim koht, kus olla, ei olegi päikese all.
Kui sa ei suuda kaasa mängida, oled mängust väljas. Järjest suurem osa kunstist muutub outsider-kunstiks, sest kunst on outsider’itele, sest ega ta otsest kasu kellelegi ei too. Venelaste iidne tarkus „Что тут думать? Прыгать надо!“ on praegu aktuaalsem kui kunagi varem. Kui hakkad mõtlema, mõtled üle ja jääd maha. Hakka lihtsalt hüppama, kõik ju hüppavad. Ja naeratavad endale Zoomi koosolekul. Kui naeratad piisavalt veenvalt, kasvab su turuväärtus ning sind ootab korter Volta kvartalis, vaatega identse korteri akendesse, kus elavad samasugused inimesed, kes, nagu sina, ajavad taga oma saba.
Lilian Hiobi asutatud keldrigaleriis Hoib avatud näitus „Katkendeid minevikust ja kihte tõelisusest“ paneb mõtlema, et äkki parim koht, kus olla, ei olegi päikese all. Keldris ei pea saba taga ajama, keldris saad taas inimene olla, saad rongilt maha hüpata ja levi siin pole. Tuleb meelde, kes sa oled ja miks sa oled, vaikust ei pea murdma ägeda oneliner’iga. Kunst ei vaja tegelikult palju ruumi, kunst vajab rahu ja armastust. Nagu ka kunstnik, kes seda teeb, nagu sina ja mina. Keldri saab paari liigutusega sättida hubaseks ja koduseks, keldris olles pole sul küll vaadet välja, kuid sul avaneb vaade iseendasse ja kui tulevad külalised, siis ka neisse. Keldris aeg peatub ja mõte virgub – need, kes jäävad homo sapiens’iks, on ringiga koopas tagasi. Homo consumus’ed jäävad terrassidele nautima Aperoli, vaatama oma peegeldust oranžilt sillerdaval klaasil ja ehitama monumenti iseendale. Iseenda brändi.
