Kogu Southwesternit puudutav diskursus on kummastav. Organisatsiooniga seotud inimesed ärrituvad, kui end Ekspressi ajakirjanikuna esitlen. Alatasa uuritakse, mis alatooniga ma neist kirjutada kavatsen. Endised raamatumüüjad, kellega olevat USAs midagi juhtunud, keelduvad oma lugu rääkimast, kartes, et neid võidakse ära tunda. Ja need, kes räägivadki – nii head kui halba –, paluvad tingimata anonüümsust. 

Taavi (nimed artiklis on muudetud, kuid toimetusele teada) käis USAs 2018. aasta suvel. Tema, nagu valdav osa teisigi tudengeid, läks sinna raha teenima. Talle lubati, et „viis tuhat dollarit on üsna kindel, kui korralikult teed, siis kümme“. Samas grupis Ameerikasse lennanud Mihklis nähti veel enam müügimehe annet: „Sina peaks küll kakskümmend tuhat sihiks seadma!“

Mõlemad jätsid suvetöö pooleli, mõlemad jõudsid Eestisse ­tagasi umbes kolm tuhat eurot vaesemana. Samuti läks Liisal, Meelil, Laural ja veel mitmel Ekspressiga suhelnud noorel.

Suvetöö pooleli jätmise puhul on aga raamatumüügiga rahaliselt miinusesse jäämine garanteeritud.