AREENI KAANELUGU | Kaido Ole: mis kuradi elu see on, kui reeglid meid käitumismudelitesse suruvad?!

„Ma võin olla tunkedes kunstnik, aga munn olen ma ka raudselt,“ räägib kunstnik Kaido Ole Kadri Karrole.

„Mul on hullumisega probleeme, ma pole kunagi isegi armunud nii, et see mul kogu maailma sassi ajaks,“ ütleb kunstnik Kaido Ole (57). Tallinna kõige kuumemas kohas, Noblessneri kvartalis asuvas Temnikova & Kasela galeriis näeb augusti keskpaigani Ole korrastatud maailma näitusel „Kõik koos“.

Ajal, kui päriselt koos olemine on piiratud uute reeglitega, askeldavad Kaido maalidel üheskoos kunstniku krestomaatilised pallpead, kauboisaabastes „relvastatud värdjas“, kunstniku isiklikus muuseumis on koha sisse võtnud talle oluliste klassikute teosed, kohal on prillidega munn ja tunkedes kunstnik ise. „Hullumine“ piltidel toimub olelikult, puhta joonega, täpselt. Alusjoonis, akrüül, õli, ei ühtki üleliigset värvitilka, hooletult joonest väljapoole nõrguvat niret.

Kaido räägib, et tal on juba valmis ka novembris avatava uue näituse pildid. Kaheksa maali teemal „Majad“. Kaht neist näen ta Kopli avaras neljameetriste lagedega ateljees, aga „teised on laoruumis ilusasti üksteise taha ära pandud, ma ei näita sulle praegu kõiki, siis on sul sügisel huvitavam“. Kuid Ole peas on valmis ka ülejärgmise näituse tööd ja sinna pole prillidega munnidel, pallpeadel ja tunkedes kunstnikul enam asja. Need tööd tulevad abstraktsed ja neist rääkimisega kaasneb selline avaldus: „Ma ehitasin kunagi kõik ise, isegi Raplasse endale ateljee. Aga praegu enam ehitada ei meeldi, kuurisein ootab tegemist, aga üldse ei taha sellega tegeleda. Juba mõttest hakkab vastik.