24. veebruaril 2017 tehakse Eesti korvpalli ajalugu. 42aastane koondise raudvara Valmo Kriisa on mängimas oma viimast profihooaega Valga-Valka eest, kui vastastiim Tartu Ülikool toob pingilt teda katma oma 16aastase tulevikulootuse. Vanusevahe on väljakul peaaegu tajumatu, kumbki ei anna teisele sentimeetritki hingamisruumi. Võiduga lahkub väljakult noorem, kuid kodutee on vastastel ühine. Too kleenuke, kuid sitke vastane oli Kerr Kriisa, Valmo poeg. Paar aastat hiljem jälgib isa Valmo televiisori vahendusel, kuidas – nüüdseks juba märksa mehisema ilmega – noormees juhib Eesti korvpallikoondise ajaloolise võiduni Leedu üle.

Korvpallikoondis on saanud ühtäkki uue hingamise ning toetub nõnda suures mahus noortele, et spordikommentaatorid-ajakirjanikud ei pelga 29aastast Siim-Sander Venet ja tema eakaaslast Kristjan Kitsingut aeg-ajalt ka „vanameistriteks“ kutsuda. Generatsioonide vahetuses on pildile kerkinud Sander Raieste (21), Kristian Kullamäe (21), Henri Drell (20) ja Kerr Kriisa (19). Kui esimene alustab puhtalt lehelt, siis teised kolm kannavad väärikat korvpallipärandit, mis neile perekonnanimega kaasa on antud. Kogenud Gert Kullamäe (49), Harri Drell (55) ja Valmo Kriisa (46) vaatavad isadena kõrvalt, kuidas nende pojad Eesti korvpalliajalugu teevad.

Hõisatakse, et Eesti on taas kossuriik.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega