Viinistul etenduv „Esimene armastus“ tõestab, et nämmutatud teemas on veel ainest

„Esimene armastus“ on põnev ja õnnestunud tasakaaluharjutus tõsielulise ajaloolise draama, loodust säästva ökoteatri ning estraadiliku-palaganliku suveteatri vahel.

Dokumentaalteater pole teinekord enamat mingile elunähtusele pühendatud avalikust teatraliseeritud loengust ja selles polegi ju midagi halba, kui teatris targemaks saab. Viinistule tõsielunäidendi „Esimene armastus“ tarbeks sisse seatud teatripesa oli sellise loengu jaoks ehmatavalt võssa kasvanud. Endise seenekasvatuse sisehoovi üles seatud publikutribüünilt lava näha ei olnud, esimesest istmereast paari meetri kaugusel kasvas naturaalne tihnik, ei ühtki dekoratsiooni ega viidet esinemistaotlusele.

Teise vaatuse keskpaigaks ärevus vaibus ja asendus – publikut ahistavale tohutule sääseparvele vaatamata – rahulolutundega.