Sümfooniline Ruja ei tundnud sõnadest puudust

Enamik Eestit teab Ruja kui vahedate tekstide ja äratuntava rokkmuusikalise keelega ansamblit. Mis juhtub siis, kui tekst ära võtta ja lasta rääkida ainult muusikal, vaatles lauluväljakul toimunud kontserdil Risto Lehiste.

Rein Rannap, ERSO,

rokkbänd,

dirigent

Kaspar Mänd

20. august, Tallinna lauluväljak

Rein Rannapi 1971. aastal loodava uue ansambli missiooniks oli Eesti rahvusliku rock'i sünd. See on Ruja päevikus esimesel lehel selgelt ja suurelt. Vahenditeks selle saavutamisel said kõrge tasemega muusika ja kvaliteetsed, poeetide poolt loodud omakeelsed tekstid. Sestap tekitas sümfoonilise, instrumentaalmuusika kontsert paratamatult küsimuse, mis ilma nende tekstideta toimuma hakkab? Samas oli päris põnev ootamine, sest Rein Rannap ja ERSO ning nende tase ei vaja keskmisele muusikasõbrale ilmselt tutvustamist.

Nii ei tulnudki üllatusena, et seaded olid vägagi leidlikud, pakkusid ootamatust. Kui sellisel heliloojal on kasutada sümfooniaorkestri mitmekesine muusikaline palett, siis midagi vähemat sealt oodata polegi. Rein Rannap oli oma ruja* vabalt lendama lasknud, meil jäi üle lihtsalt hammastega muusikast kinni hoida ja kaasa lennata.

Eesti inimesele on ansambel Ruja ja tema looming päris hästi tuttav, seega oli küsimus pigem selles, mitu vinti sellele muusikale peale väänatakse. Tuli päris mitu vinti. Vahepeal isegi selliseid, mis tekitasid tunde, nagu oleks ka muusikud ise toimuvast kergelt üllatunud. Või oli väike lõtk sisse kirjutatud? Tegelikult on selge, et mida suurem muusikaline koosseis, seda inertsemalt see toimib. ERSO ei saagi olla sama paindlik ja väle, kui viie liikmega bänd. Tundus, et klassikud nautisid toimuvat väga. Estonias vaevalt neil „zepeliin“ skandeerida lastakse…

Eraldi reana väärib kiitust ka kontserdi heliline pool. Kõike oli parasjagu. Kui ansambli trumm ja bass sisse astusid, siis oli korralik jõhvikas, brassi jõhker „plekk“ käis kehast läbi (see on minu enda lemmik) kui harf soleeris, seda ilusat, aga õrna kõla oli väga hästi kuulda.

Tegelikult ei tundnud sõnadest nii palju puudust, kui alguses kartsin, sest „pole hirmu alla kukkuda“ hakkas kohe kontserdi alguses endal peas tiksuma ja paralleelselt käisid sõnad justkui subtiitrid kusagil kuklas kaasas. Senikaua kuni Rannapi seade jälle mingi twist'iga üllatas ning tuli hakata leidma pidepunkti, et taas rea peale saada. Äge!

Reinu talent märgata noori ja vihaseid muusikuid on ammu teada. Tuli vaid oodata, kuni staarisaate teine kohtunik Mihkel Raud noored talendid piisavalt tümaks tegi ja siis võis Rein neid nagu kandikult noppida. Kui 2017. aasta Ruja kontserdil said kokku vana kaardivägi ja juba enda nime Eesti muusikasse kirjutanud virtuoosid, siis seekord panid orkestrile sekundeerinud ansambli liikmete nimed alguses kulmu kergitama. Kindlasti on nad muusikaringkondades teatud, aga laiemale avalikkusele on need nimed pigem võõrad. Kui, siis Ramuel Tafenau on läbi džässi ja 2019. aastal välja antud albumi „Gather Around“ Eestis tuntum. Üllatusesineja Kristjan Kannukene tuli ja tegi tuntud headuses, no problem.

Ansambli kohta võib kokkuvõtvalt öelda, et vingelt korralik küte. Nii tehniliselt kui saundiliselt väga hea esitus. Eks vist ansambli eesmärgiks oligi olla „nabanöör“ Ruja muusika ja ERSO vahel. Sellega saadi suurepäraselt hakkama. Nüüd õpin pähe – Peeter Põder ja Jörgen Pakkas – kitarr, Kaarel Liiv bass. Lesson learned.

Ainuke negatiivne kogemus sel kontserdil ei olnud seotud muusika, vaid kontserdipublikuga. Lauluväljakule saabudes tuli kergendustunne, sest ruum oli loogiliselt ära jaotatud, õhku oli inimeste vahel piisavalt. Korraldus oli tegelikult väga hea. Protsess väga lihtne: valid istekoha, teistest aupaklikus ja turvalises kauguses ning loodad, et pidupäeva, 20. augusti puhul ei ole ehk tegemist selle päevaga, kui satud suurema koroonakolde sünnipaika. Ja siis hakkab peale – distants ohutu vahe hoidmiseks tundub väga paljudele kutsena ennast teiste vahele sobitada. No ei saa inimesed aru, et selle kontserdi toimumine oli vahepeal just sellise tegutsemisviisi tõttu suure küsimärgi all. Laulukaare all jagus ruumi tegelikult kõigile. Aga mõistust paraku mitte. Mis parata, taolise inimliku rumalusega puutus kindlasti ka Ruja omal ajal kokku.

Õnneks ei suutnud tookordne õõnestus Rujat lõplikult väärata. Meil on see OMA muusika olemas ja kui seda Eesti Ekspressi vedamisel suviti Tallinna Lauluväljakul erinevatesse kastmetesse pannakse, on tegemist vägagi ootamisväärse kontserdielamusega.

*ruja – eestikeelne vaste sõnale „fantaasia“.