Isa peksis mind ja ma karjusin appi. Aga keegi ei tulnud...

Justiitsministeeriumi tõmblemine Mikk Pärnitsale antud ja temalt võetud vägivallaennetuse preemia ümber tõi fookusesse traditsioonilistes Eesti peredes toimuva vägivalla. Oma lugu jagab Annaliisa Otsa.

Kas teate, millal paneelmaja on kõige vaiksem? Vaiksem kui haud. Seesama paneelmaja, mille viienda korruse elanikel on täpne ülevaade, millal ja kui palju sa esimesel korrusel musitseerid.

Hauast vaiksem on maja siis, kui sa karjud appi. Karjud kogu hingest, kogu kõrist.

Siis on maja vaikne. Nagu haud. Kuigi sa loodad, et ehk keegi nüüd ometi kuuleb ja tuleb. Tuleb appi.

Siis seda ei juhtu. Mitte kunagi. Mina tean seda, sest mina hüüdsin.

Ma hüüdsin appi. Ei, mitte tihti, sest kedagi ju ei tulnud. Polnud mõtet hüüda.

Ei tulnud need inimesed, kes trepikojas meile naeratades tere ütlesid. Ega ka see perekond, kes kunagi ei tervitanud. Ent ma siiski tean seda tunnet, kui sa hetkeks loodad, et ehk keegi tuleb. Nad pidid ju kuulma!

Minu isa ei olnud pedofiil. Minu isa oli joodik.