Distantsõppest, positiivselt!

Peagi algav kooliaasta on tõstnud taas päevkorda distantsõppe võimalikkuse ja võimatuse. Räägid sa haridusinimese või lapsevanemaga, esimene reaktsioon on tihti raske ohe. Kas tõesti ootab see meid taas ees? Kevadel kogetut ei tahaks ju sellisel kujul enam korrata. Mina ka, aga ainult teatud mõttes.

Kevadine õppekorraldus näitas selgelt, et kogu kool (nii juhtkond, õpetajad kui ka õpilased) peab töötama ühe meeskonnana. See oli enneolematu olukord, kus kõik vajavad tuge ja julgustust. Alanud protsessis oli väga oluline, et nii õpetajad kui ka õpilased tunneksid, et pole selles üksi. See tähendab, et kõigepealt rajasime suhtluskanalid õpetajatele ja õpilastele. Toimima hakkas isegi virtuaalne õpetajate tuba. Regulaarselt toimusid veebikohtumised eri küsimuste arutamiseks ning veebiseminarid, kuidas erinevaid e-tööriistu kasutada. Peaaegu asendamatult oluline oli haridustehnoloogi ja IT-meeskonna tugi.

Kindlasti tuleb esile tuua ja tänada teisigi institutsioone, kes dis­tants­õppe korraldamises appi tulid. Näiteks ajalooõpetajaid aitasid muuseumid, mis kohaldasid väga kiiresti oma haridusprogrammid ja materjalid distantsõppele. Sellest, et õpikute kirjastused oma keskkonnad vabaks tegid, oli ikka suur abi. Muide, just Opiqu keskkonna abil sai paika veebidistsipliin – loomulikult katsetasid õpilased võimalust ülesandeid lohakalt teha. Kui aga hakkasin veel tunni toimumise ajal esitatud töid tagasi saatma, said nad aru, et ma tõesti kontrollin nende õppe­protsessi ja asusid korrektselt õppetükke lahendama.