Istuge maha, liba-püstijalamehed!
Jälle üks wake-up comedy. Tuntud ka kui start-up-, power-up- ja grow- up comedy. Eesti näitlejad on varmad pugema mis tahes nimekuju taha, et müüa stand-up-komöödia seose abil monotükke, mis on olemuselt väga stand-up’i-kauged.
Minu teada sai tendents alguse 2013. aastal, kui stand-up’i rongile hüppas Jan Uuspõld. Aasta hiljem olid oma sõudega väljas Peeter Oja, Henrik Normann… ja kõik teised tavalised kahtlusalused (ja Maire Aunaste!) riburadapidi järele. Nimeväänamistrikiga alustas 2016. aastal Tõnis Niinemets, lubades start-up-comedy kujul midagi värsket ja innovaatilist. Erinevalt tavalisest stand-up’ist, mis pakkuvat klišeesid ja kulunud nalju. Oeh.
Selline argument saabki tekkida vaid juhul, kui vaadelda stand-up’i selle mulli seest, kus Niinemets, Uuspõld jt koos eksisteerivad. Tegelik innovatsioon toimus hoopis mujal! Eemal teletähtedest ja teatrisaalidest tõstis pead Comedy Estonia, kust on nüüdseks välja kasvanud silmapaistvad koomikud Ari Matti Mustonen, Mikael Meema, Sander Õigus jt. Tekkis Fopaa, mille vabamikritel võib tänaseni näha näiteks Mattias Naani ja Tigran Gevorkjani. Eesti stand-up-kultuur ägab aga praegu täpselt sama mure käes kui 2014. aastalgi – tuntud näitlejad ja telenäod kasutavad stand-up’i nime lihtsalt ära ja devalveerivad sellega kunsti, mida Maarjamaal niivõrd hästi ja püüdlikult edendatakse.
Jälle üks wake-up comedy. Tuntud ka kui start-up-, power-up- ja grow- up comedy. Eesti näitlejad on varmad pugema mis tahes nimekuju taha, et müüa stand-up-komöödia seose abil monotükke, mis on olemuselt väga stand-up’i-kauged.
Stand-up-sõu ja ekslikult selle nime all reklaamitava monotüki vahel on peamisi erinevusi kaks: viimase paneb kokku hulk kirjutajaid ning see saadetakse otse suurtele lavadele, stand-up-materjali autoriks on eranditult koomik ise ning seda lihvitakse esialgu baarides ja pubides. Suuresti on nende vahel nokkimine kõik üks puristi kisa. Nii nagu melomaanile ei meeldiks, kui Rita Ray oma järgmise kontserdi ajal laule fonomakist laseks, ei meeldi mulle, kui püstijalakoomik ise oma nalju ei kirjuta. Ega ka see, kui mõni agentuur valmis staari otse välja müüdud Alexela kontserdisaali upitab. Stand-up’i essents elab Botiku baaris, Genialistide klubis, Pärnu Alibis, mitte turunduskoosolekutel.
Mõni tund pärast Areeni trükkiminekut esietendub Kristjan Lüüsi wake-up-comedy „Olla või Ohkida“, Kait Kall tuuritab stand-up’i nime all etendusega „Plaan B“. Mõlemad sümpaatsed näitlejad ja pullimehed – soovin neile oma esimest stand-up-materjali esitades edu! Ometi on kahju, et meeste vähene vilumus sõu hindades ei kajastu, need on krõbedad.
Oja, Niinemetsa ja teistega on keerulisem. Kuidas saab vinguda koomikute üle, kes on end Eesti rahva südamesse naerutanud? Mis nad siis veel tegema peavad kui mitte nalja?! Kõik hästi, tehku nalja edasi. Lõppude lõpuks ei vingu keegi, kui publik saalis naerab. Aga siinkohal palun südamest, et ka meie komöödiakorüfeed väldiks edaspidi stand-up’i või sellest tuletatud värdnimekujude kasutamist oma etenduste reklaamis. See pole aus, see pole autentne ning tekitab publiku seas asjatu seose õige stand-up’i ja libavärgi vahel. Et piir on vahel õhkõrn, ei tee selle murdmist asjaarmastajate jaoks vähem valusaks.
