Kuigi asukoha ja majanduslike suhete poolest oleme väga lähestikku, on Eesti ja Soome inimesed aastatega üksteisest võõrdunud. Koroonaepopöast väljatuleku järel võiksime astuda pika sammu teineteisele lähemale.
ELAGU SOOME-EESTI SÕPRUS! Tänuausammas soomlasele on Eesti ärimeestel seni püsti panemata, seevastu Vilniuses seisab Suomijos juba aastaid.
Foto: Joonistanud Andres Varustin
Eesti ja Soome on kaks kõige lähedasemat riiki ja seda mitmes mõttes. Kui tippida Google’isse „Eesti ja Soome suhted“, kuvatakse kultuuritegelaste, poliitikute ja diplomaatide suu läbi üldisemalt, et need on head või koguni erakordselt head. Soomekeelse päringu peale pakutakse mitmekesisemaid sõnumeid, mis hõlmavad ajalugu, töörännet, vaadet väiksemale vennale ja muudki.
Soome on meile olnud suur eeskuju. Vaatasime Soome TVst jogurti Jacky makupala isutavaid reklaame ja ei tahtnud kohukestest kuuldagi. Viru hotelli avamine 1970. aastate alguses tõi Tallinna hulkadena soomlasi, reisilaeva Georg Ots tulek seitsmekümnendate lõpus tõi veelgi rohkem soomlasi, kaheksakümnendate lõpupoole vabadus lubas aga meil endil põhjanaabritega lävima asuda. Aktiivsemad võtsid siis juba praktilisi ärikursusi, Tallinna tekkisid „kodustatud soomlased“.
Hullud üheksakümnendad lõid äri soomlastega, sijoittajat (investorid) paigutasid raha eri edukusastmega projektidesse, eestlased omakorda hakkasid Soomes tööl ja Ladasid ostmas käima.