A. H. Tammsaare on öelnud, et „inimesel on pöörane tarvidus teha viletsusest voorus, häbist uhkus, alandusest kõrkus“. Eestlane on selles suhtes hea näide. Orjaöö müüdi lõputule ketramisele viitab ka Laarmann: „Endast aga kõneleme ainult kui tänuvõlglasist, ja kõik meie viisakad võõrad teavad, et Läänemere kaldal elab kõigilt peksa saand närune tõug, kel pole niigi palju enesetunnet, et vaikiks oma saadud keretäitest ja seitsmest aastasajast. Orirahva kõver selgroog särab nagu poogenlamp igale poole oma alandust.“