Sõõm hapnikku eesti filmile

NÄDALA FILM: Andrei Hvostov kiidab uut kodumaist spioonipõnevikku „O2“.

NB!  Arvustus sisaldab spoilereid, soovitame seda lugeda pärast filmi vaatamist!

See on väga korralik film. „O2“ ei ole mitte ühegi ­parameetri poolest halb. Kas seda linateost tohib üldse klassifitseerida spioonipõnevikuks, sest selline määratlus liigitab filmi alaväärse kraami hulka? Ehk oleks parem öelda „ajalooline draama“?

Kui mäletate 1980. aastal valminud Kaljo Kiisa filmi „Metskannikesed“, siis ilmselt nõustute, et ka tolle linateose määratluseks pakutud „sõjalis-patriootlik seiklusfilm“ on täielik vähendus. Kiisa filmi loomisaastat arvestades on selle kiitmine praegu võib-olla ebalojaalsuse avaldus, aga ka see oli väga korralik.

„Metskannikeste“ ja „O2“ ühisnimetajaks pole vaid fakt, et mõlemas on kaasatud meie meesnäitlejate paremik (Kiisa filmi puhul ütleme kõhklematult – legendid), on ka sisulisi kokkulangevusi.