Estonia huku uuringud on täis vastuolusid ja märke ametnike tegemata tööst
Estonia läks põhja 1994. aasta 28. septembri ööl – see on ainus fakt, mis vaidlusi ei tekita. Kõige muu üle, mis laevaga (ja laevas) juhtus – alates sellest, kuidas õnnetus kulges, kuni kas või selleni, mitu inimest eluga pääses – esitatakse versioone juba veerandsada aastat.
Esimesena alustas süüdlase otsimist politseiuurija Väino Karmi, kes seadis 28. septembri hommikul tööle tulles kõigepealt sisse kriminaalasja toimiku – kriminaalkoodeksi paragrahvi 83 lõike 1 tunnustel. See käsitles „raudtee-, vee- või õhutranspordi töötaja poolt transpordi ohutu liiklemise või liiklusvahendi käituseeskirjade rikkumist, mis põhjustas õnnetusjuhtumi inimestega, katastroofi, avarii või muu raske tagajärje“. Miks just see paragrahv, küsiti aastaid hiljem tema toonaselt ülemuselt Priit Männikult. „Sest esimesed kuulujutud õnnetuse põhjuste kohta rääkisid, et laev läks kummuli, kuna last oli laevale valesti paigutatud,“ selgitas Männik.