R. W. Fassbinder ei jõudnudki oma sõnade kohaselt ühtegi meistriteost luua, kuna meistriteosed kiirustades ei sünni. Aga tal oli kohutavalt kiire. Teatrirevolutsiooni korraldades, hullunult filme vorpides ja sõgedates kogustes kokaiini konsumeerides aimas ta ehk oma varast lõppu ette. Või soosis kõigiti selle saabumist. Igatahes on vähe režissööre, kes oleks nii ereda leegiga põlenud. Tema kunstikreedo oli kontseptuaalne ja seda oli ka tema suhtluslaad, tuginedes ennekõike sadismile, armukadedusele ja hullusehoogudele.