Areen
11.11.2020, 00:25

Kaklevad, suudlevad, joovad, armastavad...

 (2)
Kadri Karro rääkis Rootsi fotograafi Anders Peterseniga, kelle kõige kuulsamaid fotosid, 1960ndate lõpus Hamburgis pildistatud seeriat „Café Lehmitz“ saab vaadata Fotografiska Tallinnas.
Kadri Karro
kadri.karro@ekspress.ee
USCHI OMA ABIKAASAGA: „Zigeuner-Uschi oli mu lemmik. Ta oli kolmandat korda abielus, talle meeldis väga abielluda. Ta ei tahtnud lihtsalt meestega koos olla, vaid abielluda, sest meestega koos oli ta niikuinii – see oli tema töö. Uschi oli pärit väiksest külast Müncheni lähedal. Ta nõbu vägistas ta, kui Uschi oli 14. Ja süüdi oli loomulikult Uschi, sest ta oli naine, ja naisel pole mustlasühiskonnas mingit staatust. Ta põgenes, jõudis Põhja-Saksamaale ja hakkas Hamburgis prostituudiks, nagu paljud hädas tüdrukud, et ellu jääda. Uschil oli kaks poega ja pisike kahetoaline korter, ma magasin teinekord tema köögis sohval, hoolitsesin tema laste eest, kui Uschi töötas või magas, viisin neid kooli ja parandasin poiste koolitöid. See oli tore. Uschi kolmas abikaasa oli kena mees ja ta vastu väga hea, aga kahtlemata jõi liiga palju. Ja nad suudlesid kogu aeg...“
USCHI OMA ABIKAASAGA: „Zigeuner-Uschi oli mu lemmik. Ta oli kolmandat korda abielus, talle meeldis väga abielluda. Ta ei tahtnud lihtsalt meestega koos olla, vaid abielluda, sest meestega koos oli ta niikuinii – see oli tema töö. Uschi oli pärit väiksest külast Müncheni lähedal. Ta nõbu vägistas ta, kui Uschi oli 14. Ja süüdi oli loomulikult Uschi, sest ta oli naine, ja naisel pole mustlasühiskonnas mingit staatust. Ta põgenes, jõudis Põhja-Saksamaale ja hakkas Hamburgis prostituudiks, nagu paljud hädas tüdrukud, et ellu jääda. Uschil oli kaks poega ja pisike kahetoaline korter, ma magasin teinekord tema köögis sohval, hoolitsesin tema laste eest, kui Uschi töötas või magas, viisin neid kooli ja parandasin poiste koolitöid. See oli tore. Uschi kolmas abikaasa oli kena mees ja ta vastu väga hea, aga kahtlemata jõi liiga palju. Ja nad suudlesid kogu aeg...“
Foto: Anders Petersen

„Praegu on kõigil raske aeg. Terves maailmas. Ei tohi ennast liiga hästi tunda, teistega lähestikku olla ja baarides käia. Ma tunnen sellest puudust. Mulle meeldivad inimesed väga. Mulle meeldib baaris istuda, teistega juttu ajada, ja tantsida.“

Nii räägib tuntud Rootsi fotograaf Anders Petersen (76), kui helistan talle ühel sügispäeval Stock­holmi. Ta paneb Händeli vaiksemaks („Mulle meeldib klassikaline muusika“) ja räägib, et hiljuti toimunud seljaoperatsiooni tõttu on tal praegu raskusi käimisega („2016. aastal kukkusin Münchenis näitust üles pannes kahe meetri kõrguselt redelilt alla ja vigastasin selga“). Peterseni päevad mööduvad sageli tema stuudios Stockholmi vanalinnas, sadu aastaid vanades ruumides, kus kunagi müüdi sütt ja puid, aga juba 34 aastat on just siin ilmunud fotopaberile inimesed kõigist maailma otstest, Veneetsiast Okinawani.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega
Mis on Delfi Kogupakett?
Kommenteeri Loe kommentaare (2)