Teisipäev

Hääl on kähe, palavikku veidi üle 38. Lürbin kuuma angervaksateed ja ketran peas lähipäevi: kus võis toimuda saatuslik kohtumine? Täpselt ei saa kunagi teada, sest inkubatsiooniperioodil ( 2–14 päeva) liikusin ringi nagu suurem osa eestlasi: kaubanduskeskuses, lõunasöögikohtades, näitusesaalis. Kord maskiga, kord ilma, mõnikord käsi desinfitseerides, mõnikord unustades. Meenub, et päev enne haigestumist käisin turul, ajasin hapukapsamüüjaga juttu, maitsesin tünnikaupa. Kriisikevadel hoidsin lahtistest turu­produktidest eemale, aga suvega on ohutunne haihtunud.

Mulle meeldis tsiteerida ühe majandusajakirjaniku arvutust: koroonaga nakatumise tõenäosus on sama suur kui visata kuue täringuga korraga sama number. Nüüd siis täistabamus.

Terviseametist helistati, pean üles kirjutama nende inimeste kontaktandmed, kellega paaril viimasel päeval kohtunud olen. Saan kirja kolm inimest. Nende „ülesandmine“ tekitas veidi sellise tunde nagu KGB koputajal.