Šveitsi juustu strateegia: kuidas iga riik saab koroonaviiruse leviku peatada
Võiks eeldada, et pandeemia kaheksandal kuul teab enamik riike täpselt, mida koroonaviiruse peatamiseks teha tuleb. Aga ometi – siin me jälle oleme.
Vaatame seda veidi lähemalt.
See graafik murrab mitu üldlevinud müüti. Jaapan, Taiwan, Hiina, Hongkong, Singapur, Lõuna-Korea, Uus-Meremaa, Austraalia, Mongoolia, Tai ja Vietnam on järginud väga erinevaid versioone nn haamrist (riigi rangest sulgemisest, üldisest karantiinist, kui viiruspuhang on kontrolli alt väljunud ja valitsused ei tea, mida teha) ja tantsust (rida tarku meetmeid nakatumiste arvu madalal tasemel hoidmiseks), kuid neid ühendab see, et nad kõik on olnud viiruse murdmisel edukad.
Selles nimekirjas on igasuguseid riike: demokraatlikke, autoritaarseid, mandril asuvaid, saareriike, vabadust armastavaid, anglosaksi maid, arenenud riike ja arengumaid. See nimekiri tõestab, et kõigil on võimalik viirus kontrolli alla hoida. Ja nad pole ainsad: Kariibi merest Uruguayni, Kanada Atlandi-äärsed provintsid, mitmed Aafrika riigid – paljud on pandeemia kontrollimisega toime tulnud.
Läänemaailm on aga saanud uue võimaluse. Joe Bidenist saab Ameerika Ühendriikide uus president ja tema soov on läheneda viirusele teisiti kui seni. Euroopaski on mitmed riigid oma suveöö unenäost üles ärganud ja taasalustanud inimeste liikumise piiramisega. Näiteks Suurbritannia, Iirimaa, Belgia, Hispaania, Itaalia, Saksamaa ja nüüd isegi Rootsi.
Kuidas siis peaks riigid tantsima ehk viiruse levikut ohjeldama?
Kuidas tantsida?
Selleks, et koroonaviirust oma kogukonnast eemal hoida, on olemas neli kaitsekihti:
Tee nii, et nakkust pääseks sisse nii vähe kui võimalik.
Nakatunute puhul, kes sisse pääsevad, vii kohtumine teiste inimestega miinimumini.
Kui nad siiski teistega kohtuvad, vähenda võimalust, et nad kedagi nakatavad.
Ükski neist tõketest pole täiuslik. Kuid koos suudavad need takistada piisavalt nakatumisi, et nakatumiskordaja R ühest väiksemaks muuta (R < 1) ja viirus eemal hoida.
Vaatleme igaüht neist eraldi.
Piirdeaed: hoidke nakatumised eemal
Terve mõistus ütleb, et kui nakatunud piirkondadest saabuvaid inimesi ei takistata riiki siseneda, toob osa neist endaga viiruse kaasa ja põhjustab puhanguid.
Piirdeaiaks nimetan meetmeid, millega viirust piiril takistada. Neid on kolme tüüpi:
Müürid: nakatunud piirkondadest pärit reisijate sisenemine keelatakse.
Karantiinid: inimestel lubatakse siseneda, kuid nad isoleeritakse 4 kuni 14 päevaks.
Kontrollpunktid: riiki sisenejaid testitakse piiril.
Riigid saavad erinevate reisijate puhul kasutada erinevaid tõkkeid: mida suurem on nakatumise oht, seda tugevam peab olema piirdeaed.
Müürid on väga kulukad, mistõttu neid tuleks kasutada säästlikult. Kontrollpunktide pidamine võib samas üpris odav olla, kuid kõiki haigusjuhtumeid sellega ei tõkesta. Karantiin näib neist efektiivseim: teed testi; täidad ankeedi, mis ütleb võimudele, kust reisijat edaspidi leida võib; tagad, et karantiinist ka kinni peetakse, ja kehtestad suure trahvi neile, kes seda rikuvad. Kui riiki saabumise päeval teha kiirtest, saata inimene karantiini ja neli päeva hiljem teha kordustest, siis peate kinni suurema osa nakatunutest.
Kui nakkusjuhtude arv alla läheb, võivad väga madala nakkusmääraga riigid või osariigid end üksteisele taas avada, luues nii piirdeaedadeta „rohelised mullid“.
Piirdeaedade puudumine on Euroopa Liidu üks suurimaid läbikukkumisi möödunud suvel.
Mõned inimesed, tuginedes teadustöödele piiride sulgemise kohta, ütlevad: „See ei tööta. Piiride sulgemine lükkab vältimatut ainult edasi!“
See näib nii sellepärast, et neis uuringutes pole arvestatud piiride sulgemist analüüsides teiste samal ajal kasutatavate meetmete mõjuga. Muidugi, ainult piiride sulgemisest ei piisa! Ainult nii ei saa epideemiat peatada. See on vaid üks, esimene kaitsekiht. Keegi ikka pääseb läbi ja uus puhang saab alguse.
Need inimesed ei taipa, et kuigi piirdeaedadest ei piisa, on need siiski vajalikud. Üksi need tõesti ei tööta, kuid ilma nendeta on viirust täiesti võimatu peatada. Nimetage üks riik, mis on suutnud nakatumiste arvu ilma tugeva piirdeaiata väiksena hoida! Selliseid ei eksisteeri. Lõpuks jäävad kontrollimata piiridega riigid ikkagi nakatumiste tulva alla. Just seetõttu on Jaapanil, Taiwanil, Hiinal, Hongkongil, Lõuna-Koreal, Uus-Meremaal ja Austraalial tugevad piirdeaiad.
Ja nende puudumine on Euroopa Liidu üks suurimaid läbikukkumisi möödunud suvel. Väga raske kevade järel, kui üle terve Euroopa kehtestati väga karme piiranguid, riikide tähelepanu hajus ja kiiresti taasavati piirid, jagades nii üksteisega nakkust. On teada, et valdav enamik praegustest nakatumistest Euroopa Liidus sai alguse Hispaaniast. Midagi sarnast juhtus ka paljude USA osariikide vahel. Pole piirdeaeda, pole kaitset.
Sotsiaalsed mullid. Teistega kohtumisest hoidumine
Lõpuks jõuavad mõned nakatunud inimesed ikkagi teie kogukonda. Seda pole võimalik vältida.
Kui see juhtub, tuleb ära hoida nende kohtumisi teiste inimestega. Mida rohkem inimesed püsivad oma sotsiaalses mullis, seda vähem viirus rändab ja nakatab inimesi teistes mullides.
Selleks, et inimeste suhtlust piirata, on leebemaid meetmeid, alates rahvahulkade suurusele lae määramisest, kuni laussulgemiseni – majanduse kinnipanek, mis lubab kokku puutuda vaid oma pereliikmetega.
Teiste selliste meetmete hulgas on ajalised liikumiskeelud (komandanditunnid), korraga poes viibivate inimeste arvu piiramine, asutuste lahtiolekuaegade piiramine, teatud tüüpi koosviibimiste täielik keelamine, mõnede äride sulgemine jne.
Täielikud sulgemised on oma loomult hävitava mõjuga. Inimestelt eeldatakse kodus püsimist ning riik sulgeb kogu majanduse, jättes alles vaid hädavajaliku. Just seetõttu nimetasin selle meetme märtsis „haamriks“, kui kannustasin valitsusi seda viiruse kiireks peatamiseks kasutusele võtma.
Kõige sulgemine mõneks üksikuks nädalaks võib olla õigustatud, et uus laine kontrolli alla saada, aga ainult siis, kui riigil on hea plaan tantsimiseks.
Toona, kui epideemia tegelik ulatus oli algjärgus ja ebapiisava testimise tõttu suurusjärkude võrra suurem, kui välja paistis, oli see mõistlik. Meie tervishoiusüsteemid olid kokku kukkunud. Meil polnud aimugi, kuidas viiruse takistamiseks tantsida. Haamer lõpetanuks epideemia kasvu ja andnuks valitsustele enda kogumiseks mõne lisanädala.
Tänasel päeval pole olukord enam sama. Miks peaksid kodanikud alluma valitsusele, kes esimese laine ajal ühiskonna pauguga kinni lõi, selle abiga viiruse küll kontrolli alla sai, aga ei õppinud järgmise seitsme kuuga viiruse kulgu arukalt juhtima ehk tantsima ning nüüd tahab jälle haamrit kasutada? Miks me peaksime uskuma, et nii jätkates ei tule ka kolmandat ning neljandat haamrit? Miks ei peaks me arvama, et valitsused jäävadki vastutustundetult kõikehalvavate sulgemiste ja üha uute viiruspuhangute vahel pendeldama?
Kõige sulgemine mõneks üksikuks nädalaks võib olla õigustatud, et uus laine kontrolli alla saada, aga ainult siis, kui riigil on hea plaan tantsimiseks. Mida kiiremini nakatumine alla läheb, seda rutem saavad inimesed viirusevaba elu juurde tagasi pöörduda. Just nii soovitab lukkukeeramist kasutada ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). Teistel juhtudel tuleb sellest hoiduda nii palju kui võimalik.
Õnneks oleme saanud targemaks ning teame, milliseid rahvakogunemisi tuleb vältida ja millised sobivad.
Näiteks poes käimine, kui kasutatakse maske, hoitakse distantsi ja peetakse hügieeninõuetest kinni, näib olevat valdavalt ohutu.
GRAAFIK 2
Oleme saanud selgeks, et suurem osa sündmusi ja enamik nakatumisjuhte ei mängi epideemia levikus olulist rolli. Paljud erinevad uuringud on tõestanud, et 10–20% nakkusjuhtudest põhjustavad 80–90% uusi nakatumisi. Elimineerides nn superlevikusündmused, vähendame epideemiat oluliselt.
Mida peaksid riigid siis tegema?
Keelake teatud inimeste arvust suuremad kogunemised. Mida vähem aktiivseid koroonaviiruse haigusjuhte, seda suuremaid rahvakogunemisi võib lubada.
Keskenduge kohtadele, kus tõenäoliselt võib toimuda superlevik, nagu näiteks vanglad, hooldekodud, rehabilitatsioonikeskused, ülikoolid või toidutehased. Aidake neil rangemate meetmete kehtestamise abil puhanguid ennetada.
Kui kogukonna sees on levik suur, siis sulgege baarid, klubid ja restoranid, keelake isegi erapeod.
Vältige riigi sulgemist. Kui peate sulgema riigiasutusi, peaksid koolid, aga eriti lasteaiad jääma viimastena lahti.
Majandust käivitavad inimesed, kes kohtuvad. Kui kohtuda ei saa, tarbitakse vähem ja majandus kannatab rängalt. Seega on sotsiaalsete kogunemiste piiramine üks kallimaid viise koroonaga võidelda ning seda tuleb võimalusel vältida. Vältida saame seda aga vaid siis, kui ülejäänud kaitsekihid püsivad tugevad.
„Kontrafektsioon“. Vähenda inimeste kohtumisel toimuvat nakatumist
Järgmise kaitsekihi eesmärk on vähendada nakatumist, kui inimesed kohtuvad.
Sobiv sõna selle jaoks puudub, mistõttu kasutan selle kirjeldamiseks sõna „kontrafektsioon“ (kontratseptsioon + infektsioon). Samamoodi nagu kontratseptsioon aitab vältida viljastumist, kui inimesed seksivad, vähendab kontrafektsioon nakatumist, kui inimesed üksteisega kokku saavad.
Viirus levib väga spetsiifilistes tingimustes: siis, kui palju inimesi koguneb pikaks ajaks suletud ruumi, kus vesteldakse, lauldakse. Tegelikult piisab viiruse levimiseks ka sellest, kui suletud ruumis ei tehta midagi muud peale hingamise. Jaapanlased kutsuvad seda nimega 3Cd: suletud ruumid, rahvarohked kohad, lähikontakte soodustavad olud. Minu versioon sellest: vältige rahvastatud, suletud ja kärarikkaid ruume.
Nakatuvuse metodoloogiliseks vähendamiseks peame mõistma, kuidas viirus käitub, ja mõistma selle leviku etappe.
Tavaliselt juhtub see, et köhides, rääkides või isegi lihtsalt hingates väljutab nakatunud inimene viirusosakesi. Need moodustavad pilve, jäädes koos viirusega õhku heljuma. Kui õhk ei ringle piisavalt, püsib viirus õhus, kuni see läbi silmade, nina või suu teistesse inimestesse siseneb.
Viiruse peatamiseks:
Vältige kõnelemist teisest sotsiaalsest mullist pärit inimeste juuresolekul. Kindlasti ärge laulge ega karjuge.
Veetke võimalikult vähe aega teisest sotsiaalsest mullist pärit inimeste seltsis.
Vältige viiruse väljutamist suust ja ninast.
Kui see pole võimalik, õhutage ruume, et vältida viirusosakeste jõudmist teiste inimesteni.
Looge viiruse jaoks vaenulik keskkond, et see sureks isegi siis, kui püsib õhus.
Tehke nii, et viirus ei jõuaks kellegi teise nina, suu ja silmadeni.
Esimene punkt on saavutatav, kui vältida rahvamassis või teiste inimestega samas ruumis olles rääkimist ja karjumist. Inimesed võivad küll naerda Jaapani üle, kus keelati lõbustusparkides kisamine, kuid seal vähemasti on lõbustuspargid avatud.
Teist punkti saab täita puhtalt seeläbi, et veedetakse koos vähem aega. Kui kohtumisel saab tunni asemel hakkama 10 minutiga, siis tehke seda. Lühike suhtlus on enamasti ohutu. Vältima peaks tunde kestvaid arutelusid paljude teiste inimestega.
Saatan peitub pisiasjades, nagu tavaliselt. N95 maskid on ideaalsed. Kirurgilised kaitsemaskid on suurepärased. Käsitsi valmistatud mõnekihilised erinevatest materjalidest maskid toimivad samuti. Kuid ühest materjalist maskid, nagu puhvid või bandanad, ei sobi. Seega ainult maskide kandmisest ei piisa, tuleb kanda õiget tüüpi maske. See teadmine pärineb New York Timesi vastavast artiklist.
Neljas punkt tähendab, et peame võimalikult palju aega koos teiste inimestega veetma vabas õhus. Seal levib viirus väga vaevaliselt. See tähendab, et kõik õues toimuvad tegevused peaks olema lubatud, välja arvatud ehk kontserdid, suured spordisündmused ja teised üritused, mis masse kokku toovad. See tähendab ka, et kui äril on võimalik oma tegevusega õue kolida, siis võiks see avatuks jääda. Samuti võiksid koolid püüelda selle poole, et oma tunde õues pidada.
Kui mingit tegevust on võimatu õues teha ja see peab toimuma siseruumides, on vaja kasutada teist lahendust: ventileerige õhku võimalikult palju. Inimesed unustavad selle ära, kuid tegu on väga lihtsa meetmega. Õhu ringlemiseks aknaid avada ja õhupuhurit kasutada on odav. Aga suurepärane oleks, kui saaksite hea ventilatsioonisüsteemi paigaldada.
Viienda punkti üle pole enamik inimesi tegelikult kunagi arutanud. Teatud temperatuuri ja õhuniiskuse juures on viirusel raske levida. Kõrge õhutemperatuuri korral viirus sureb. Mida kõrgem, seda parem. 25 kraadi Celsiuse järgi on hea. 30 veel parem. Õhuniiskus 50–65% on viiruse surmamiseks samuti ideaalne.
Näib, nagu oleks viirus arenenud nii, et jääda ellu külmades niisketes keskkondades.
Lisaks sellele suudavad meie ninad suurema õhuniiskuse ja -soojusega keskkonnas viirusi paremini filtreerida. Seega, kui sotsiaalsed kogunemised peavad toimuma sisetingimustes, peaks lisaks väga heale ventilatsioonile tõstma võimalikult palju õhutemperatuuri ja reguleerima õhuniiskustaset nii, et see jääks 50% ja 65% vahele.
Lõpetuseks, on väga vähe juhtumeid, kus nakatumine on toimunud esemete või pindade katsumisel. Hügieen on üks meetmetest, mida inimesed on tõsiselt võtnud. Käte pesemise ja desinfitseerimisega tuleb jätkata.
Kuues ja viimane samm on see, et inimesed peaksid maske kandma ka enda kaitsmiseks. Enamik inimesi mõistab, et nad võivad viirusega nakatuda nina või suu kaudu. Kuid paljud unustavad, et viiruse võib saada ka silmade kaudu. Prillide või kaitseprillide kandmine võib olla hea mõte. Ühes Hiina linnas, mille elanikest 32% kannab prille, osutus vaid 6% nakatunutest prillikandjateks. Teatatud on ka silmakaitsmeid mitte kandnud arstide nakatumisest. Silmades on koroonaviiruse jaoks sobivad retseptorid. Silmadega seotud sümptomid on koroonapatsientide puhul levinud. See kõik viitab, et silmade kaitsmine võib nakatumist vähendada. Neile, kes saavad silmakaitseid lubada, võib nende kandmine olla abiks ega saa suurt kahju teha.
Nii et erinevate suhtlusringkondade lahushoidmine on küll lihtne, aga väga kallis ning nakatamise ohjeldamine on seevastu küll üsna odav, ent üpris keeruline. Valitsused peaksid pingutama, et seda õigesti teha.
Kaitse neljanda kihiga on sama lugu – see on odav, aga keerukas. Siingi peavad valitsused õppima, kuidas õigesti toimida.
Testi-jälita-isoleeri: taba ja neutraliseeri nakatumised
Oleme rääkinud sellest, kuidas vältida nakatunute sisenemist ühiskonda; kogunemiste vältimisest, kui see juhtub, ja nakatumise vältimisest kogunemistel. Viimaseks kaitsekihiks on tuvastada toimunud nakatumised ja need neutraliseerida.
Karantiinis viibijatele võib riik pakkuda toitu, raha ja ravimeid, et nad kodus püsiksid.
Selleks on vajalik testimine, lähikontaktide jälgimine, isoleerimine ja karantiin (lühidalt testi-jälita-isoleeri).
See, mis esmapilgul näib lihtsa tegevusena, on enamiku lääne valitsuste poolt täielikult untsu keeratud – ka ajakirjandus pole osanud siin esitada õigeid küsimusi, et poliitikuid vastutama panna.
Testimine on kõigi jaoks saanud kinnisideeks. Ja see on hea. See on tähtis ja vajalik. Positiivsete testide osakaal peab jääma alla 3–5 protsendi ning testitulemused peavad laekuma kiiresti, ideaalis 24 tunni jooksul.
Kuid sellest ei piisa. Testimine annab teada, kes on nakatunud, et saaks nad teistest eraldada. Kuid teil on vaja karantiini saata ka nendega kokkupuutunud. Ja teil on vaja tagada, et isolatsioonist ja karantiinist ka tegelikult kinni peetakse.
Kahjuks pole valdav osa valitsustest palganud piisavalt inimesi, kes lähikontaktseid kindlaks teeksid. Üldjuhul on neid vaja kaks kuni viis korda enam, kui on riigis keskmine päevane nakatunute arv. Riik, kus on 5000 nakatumisjuhtu päevas, vajab 10 000–25 000 jäljeajajat.
See näitaja pole siiski kõige tähtsam. Hinnata ei tule mitte töötajate arvu, vaid seda, mida nad teha suudavad. Teil on vaja, et kontaktide otsijad töötaksid tõhusalt. Rusikareegel selle mõõtmiseks on see, milline protsent nakatunud isikutega kokkupuutunutest ka ise karantiini jõuab. Selle kohta peaks valitsused teavet väljastama iga päev. See näitaja peaks olema vähemalt 60%, ideaalis üle 80% (Juneau et al. 2020; loo autor on selle töö kaasautorite hulgas).
Kontaktide otsijad räägivad reeglitest nagu 90-90-90-90: jõua 90% nakatunud inimesteni, selgita välja 90% nende kontaktidest, jõua neist 90%ni ja saada neist 90% karantiini. Kõike seda peab tegema mõistagi kahe päeva jooksul või veelgi kiiremini, sest vastasel juhul on viirusel levimiseks liiga palju aega.
Õnnetuseks on jäljeajajatel seda osas kohtades raske saavutada. Peamiselt kahel põhjusel.
Esiteks, osa inimesi töötavad vastu. Sellist tegevust peaks karistama, kuid seda ei tehta. Teiseks on sunnitud isolatsioonis või karantiinis olek kulukas ja vaevarikas, aga seda inimestele sageli ei kompenseerita. Riigid, kus seda meedet on hästi kasutatud, maksavad kinni näiteks hotelli, annavad süüa, raha ja ravimeid ning hoiavad karantiinis olijatega pidevalt ühendust.
Õnneks polegi vaja kindlaks teha kõiki kontakte. Jaapan on olnud väga edukas taktika tõttu nimega „kolde lõhkumine“. Enamik inimesi ei nakata kuigi paljusid. Selle asemel tuleks keskenduda vaid nakkuskolletele. Kui avastatakse nakatunu, tuleb välja selgitada, kus nakatumine toimus, ja kui selgub, et nakatunuid on seal rohkem ehk avastate kolde, siis tuleb üles otsida kõik sellega kokku puutunud. Kui nakatumine ei toimunud aga üheski koldes, siis jätke see nakatunu sinnapaika.
Ilma koroonaviiruse leviku jälgimise tehnoloogiliste rakendusteta võib see olla mõnevõrra keerulisem. On tõestatud, et need ei toimi kuigi hästi, kuid kollete lõhkumise juures võib neil olla väga kasulik roll.
Probleem selliste rakenduste juures on asjaolu, et enamik inimesi ei laadi neid alla enne, kui neid selleks sunnitakse. Olukorra ohjamiseks on tarvis, et rakenduse laadiks alla umbes 80% elanikkonnast, kuid riikidel on õnnestunud saavutada vaid kuni 40% hõlmatust (seda Islandil; Kanadas 15%, Singapuris 25%, Saksamaal 22%, Prantsusmaal kõigest 2,7%).
Siiski pole enamik inimesi mõistnud, et 80% hõlmatust pole vaja mitte terves riigis, vaid kindla kogukonna sees. Näiteks sündmustel, mis võivad potentsiaalselt muutuda kolleteks.
Kui spordisaali, tööle, baari, bussi peale, perekondlikule õhtusöögile jne mineku ainuke tingimus oleks QR-koodi skannimine, siis inimesed lepiksid sellega. Skannides QR-koodi, saaks rakendus salvestada, kes kus oli ja millal. Kui see on ürituse puhul kohustuslik – sellist korda on sissepääsu juures lihtne kehtestada –, saab kõiki lihtsalt üles leida ja kui üks inimene osutub nakatunuks, on automaatselt kõik ülejäänud tuvastatud. Miks lääneriigid seda süsteemi kõikide sotsiaalsete sündmuste jaoks kohustuslikuks pole muutnud, jääb mulle arusaamatuks.
Kuid seegi pole Lääne valitsuste suurim läbikukkumine. Kõige hullem on olukord hoopis isolatsiooni ja karantiini kehtestamisega ja sellesse olukorda sunnitud inimeste toetamisega.
Riigid nagu Taiwan, Vietnam või Lõuna-Korea positsioneerivad telefone või teisi seadmeid, kindlustamaks, et vastavad isikud püsisid kodus. Vastasel juhul ähvardab neid kümnete tuhandete dollarite suurune trahv ja vanglakaristus. Nad kasutavad inimeste isoleerimiseks hotelle ja valitsusasutusi, annavad neile kompensatsiooniks raha, toitu ja ravimeid.
Lääne demokraatiad otsustasid, et see on liiga keeruline, mistõttu mingit sundi pole!
Reeglite jõustamise või tugisüsteemi puudumine tähendab, et karantiini ega isolatsiooni pole. Riikides, kus pole toimivat testi-jälita-isoleeri-programmi, on igasugused sulgemised ja karmid piirangud täiesti mõttetud. See on sama hea, kui öelda: „Vaid paari inimese isoleerimine on liiga raske, seega isoleerime nad kõik.“
Hispaania ja Prantsusmaa valitsustel polnud probleemi kogu riiki sulgeda, ähvardades kodanikke miljonite trahvidega. Aga miks me ei kuule kunagi trahvidest, mida tehtaks neile, kes karantiinireegleid rikuvad? Seepärast, et neid trahve lihtsalt ei eksisteeri.
On aeg, et valitsused asuksid isolatsiooni ja karantiini jõustama. See võib toimida nii, et inimestel palutakse saata endast kodus tehtud selfi kümne minuti jooksul pärast vastava palve saamist oma telefonile. Või siis saadetakse politsei tegema pistelist kontrolli. Võib ka kopeerida meetodit, mis juba teistes riikides toimib. Näiteks pakkudes toitu, raha ja ravimeid karantiinis viibijatele, et nad kodus püsiksid. Nakatunud, kel pole võimalik jääda koju, peaksid saama tasuta hotellitoa. Valitsus saab neid hetkel päris hea hinnaga. Nende hõivatus on paraku väike.
Kõik see on testi-jälita-isoleeri-programmi pärusmaa. Kuid viimase mõne kuu vältel on esile kerkinud uus tööriist, mis võib olukorda heas mõttes muuta: varajane tuvastamine.
Paljudel riikidel on testimine ja kontaktsete kindlaks tegemine läinud raskelt. Aga mis oleks, kui leiduks odav viis, kuidas hästi kiiresti tuvastada võimalikud nakatunud?
Kõige kulukamat kaitsekihti ehk kihti number 2, milleks on sotsiaalne distantseerumine, on mõistlik püüda vältida.
Üks võimalus on reovee analüüsimine. Selgub, et koroonaviiruse võib reoveesüsteemist kergesti üles leida ja ajada jälgi viiruse algse päritolu leidmiseks. Mõned ülikoolilinnakud on seda võimalust edukalt kasutanud. See on suhteliselt odav ja võib anda uue nakkuskolde moodustumise kohta infot juba päevi varem.
Teine võimalus on selle tarbeks väljaõppe saanud koerad, kes võivad viiruse tuvastada sajaprotsendilise täpsusega kümne sekundi jooksul. See tähendab palju rohkemate inimeste nuusutamist senisest kiiremini ja odavamalt.
Viimaks kiirtestid. Testid, mis maksavad vähem kui 5 dollarit, võivad öelda mõne minuti jooksul, kui nakkavad inimesed on, ja neid võib toota kümnete miljonite kaupa.
Slovakkia on mõistnud, kui suur suunamuutja see on, ja testib sel viisil kogu oma elanikkonda. Nende tööriistade abil saab testida iga päev miljoneid inimesi. See tähendab, et testi-jälita-isoleeri andmeid saab koguda äärmiselt kiiresti, lootes seejuures vähe kontaktsete tagaotsimise peale. Kuid suurem osa valitsusi ei mõista seda.
Kui kõik saaksid vabalt minna ükskõik kuhu, kuid peaksid tegema kiirtesti ja skannima QR-koodi enne mõnda seltskonda sisenemist, võiksime kohe teada kõiki nakatunuid ja nad ülejäänud inimestest isoleerida, jättes ülejäänud oma asjadega tegelema.
See muudaks testi-jälita-isoleeri supertõhusaks neljandaks kaitsekihiks.
Šveitsi juustu strateegia
Viiruse peatamiseks on neli kaitsekihti: piirdeaiad, mullid, kontrafektsioon ja testi-jälita-isoleeri.
Ükski neist pole täiuslik. Kõigil neil on sees augud, millest viirus läbi pääseb. Kuid koos moodustavad nad läbimatu kaitse. Neid võib vaadata nagu Šveitsi juustu kihte:
Nakkus võib pääseda läbi ühest kihist, äkki isegi kahest. Aga kui neid on mitu, siis muutub tõenäosus, et nakkus läbib iga kihi, tibatillukeseks.
Kujutage ette riiki, kus on nn piirdeaed, mis püüab kinni 80% nakatumistest. Suvaliste sotsiaalsete mullide puudumine elimineerib 95% nakatumistest ja testi-jälita-isoleeri neutraliseerib 50% nakatumistest. Koos püüavad need kihid kinni 99,5% nakkusjuhtudest. Kui nakatumiskordaja R on 3 (ühe nakatunud isiku poolt edasi nakatatud inimeste arv), väheneb see näitajani 0,015! Iga nakatunud isik nakatab ise ainult 0,015 inimest, suretades epideemia välja mõne nädalaga.
Neist neljast põhikihist igaüks koosneb väiksematest kihtidest. Kõik need on üliolulised: nende efekt on mitmekordistav. Iga kord, kui mõni neist lisada, lõigatakse osa nakatumistest ära. Mida tugevamad need on, seda enam nakatumisi ära kukub.
Kui kaitsekihid on paigas, saab nendega mängida: valida sellised, mis sinu kogukonna jaoks kõige paremini sobivad ja mis on odavaimad.
Maailma juustud
Iga riigi strateegiat saab kirjeldada nende kaitsekihtide kombinatsiooni kaudu.
Näiteks Hiina kasutas iga kaitsekihti juba varakult. Nad sulgesid piirid, korraldasid riigisisesed sulgemised, kehtestasid maski kandmise kohustuse, võtsid tarvitusele testi-jälita-isoleeri programmi, millega kaasnes kodanike elektrooniline jälgimine ning sunniviisilised isolatsioonid ja karantiinid. Pole üllatav, et nad viirusest kiirelt võitu said.
Lõuna-Koreal ja Taiwanil polnud seda kõike vaja. Nad panid paika tugevad piirdeaiad, kuulutasid välja väga lokaalsed ja lühikest aega kestnud äride sulgemised, maskide kandmise kontrafektsiooni jaoks ja maailmatasemel testi-jälita-isoleeri programmid. Teisisõnu lootsid nad tugevalt kihtide 1 ja 4 peale ning veidi kihile 3, nii et nad kõige kallimat ehk kihti number 2 peaaegu ei pidanudki kasutama.
Uus-Meremaa ja Austraalia panid oma panused kihtidele 1 ja 2. Kuna tegu on hõredalt asustatud saartega, suudavad nad piirdeaedade abil valdava osa nakatumistest eemal hoida. Kohalikul tasemel toimunud nakatumistest said nad võitu piirkondlike sulgemistega. Isegi Austraalia osariik Victoria pani püsti oma piirdeaia ja sulges ennast, et viirust kontrolli all hoida. See vähendas vajadust kihtide 3 ja 4 tõhusaks kohandamiseks.
Kõikidel nendel riikidel on nakkuse esinemissagedus nullilähedane, muutes viiruse kontrolli all hoidmise ja riigi avamise palju kergemaks. Kui viiruspuhang tekib, saab selle kiiresti tuvastada ja neutraliseerida. Seepärast ongi elu praegu peaaegu normaalne nii Taiwanis, Lõuna-Koreas, Uus-Meremaal kui Austraalias.
Püüda teha sama madala nakatumisjuhtude taseme korral on palju raskem, kuid siiski võimalik. Jaapan on juba kuid kõikunud 0 ja 10 aktiivse haigusjuhu vahel 100 000 elaniku kohta. Kuidas on nad sellega hakkama saanud? Nende agressiivsest piirdeaiast kaitsekiht number 1 on väga tugev. Kiht 3 on seal laialt levinud maskikandmine koos tähelepanuga 3C-le (suletud ruumid, rahvastatud kohad, lähikontakte soodustavad olud). Kiht 4 on nakkuskollete lõhkumine. See kõik on tehtav.
Kõige kulukamat kaitsekihti ehk kihti number 2, milleks on sotsiaalne distantseerumine, on mõistlik püüda vältida.
Majandus liigub koos inimestega. Kui inimeste liikumine peatada, peatub ka majandus. Mida enam ühiskondi arendab kihte 1, 3 ja 4, seda vähem tuleb neil loota kihile number 2. Õnnetuseks pole lääneriigid õppinud odavamaid kihte efektiivselt kasutama, mistõttu pöörduvad nad tagasi kihi juurde, mida tunnevad. Selleks on kiht 2. Selle asemel, et teiste kihtidega tantsima õppida, jätkavad nad oma majanduse hävitamisega.
Mida peaksite teie ja teie riik tegema
Fraktalid: teie kogukond saab hakkama
Praeguseni oleme rääkinud riikidest, sest neil on tavaliselt piisavalt võimu kõigi nelja kihi jõustamiseks. Kuid nad pole üksi. Seda kõike võite teha ka oma kogukonna sees.
Sama filosoofiat saab üle kanda igale kogukonnale: regioonidele, linnadele, ülikoolilinnakutele, hooldekodudele, lihatööstustele, vanglatele, äridele, kodudele.
Võtame näiteks ülikoolilinnakud. Mis vastab seal kihile 1 ehk piirdeaiale? Nad võivad testida kõiki üliõpilasi nende saabumisel ja neli päeva hiljem, hoida neid vahepeal eraldatuna tubades, tuua neile toitu ja vett – ja anda neile ligipääsu Netflixile! Tudengid ei tohi lahkuda ülikoolilinnaku territooriumilt, vastasel korral peavad nad taas karantiini läbima. Saabuvaid töötajaid ja külalisi testitakse pidevalt ja nad ei tohi jääda linnakusse ööbima.
Kiht 2 ehk sotsiaalsete mullide hoidmise nimel võiksid nad vähendada suurimatel kursustel osalejate arvu ja moodustaksid „mullid“ – üliõpilaste grupid, kes veedavad aega koos ja mitte kellegi teisega. Peod peaksid olema keelatud.
Kiht 3 ehk kontrafektsioon – ülikool annab kvaliteetsed maskid, mille kandmine peaks olema kohustuslik. Kõiki loenguid, mida saab anda välistingimustes, tuleks pidada õues. Nendes, mida peetakse siseruumides, peab kandma kaitseprille ning aknaid lahti hoidma. Kui see pole õhutemperatuuri tõttu võimalik, tuleks uuendada ventilatsioonisüsteemi ning hoida klassiruumide kliima sooja ja niiskena.
Kaitsekiht 4 ehk testi-jälita-isoleeri jaoks on vaja, et inimesed teeksid iga päev kiirteste ja mida rohkem, seda parem.
Koolid peaksid ostma ja jagama kiirteste igapäevaseks kasutamiseks. Kui see pole võimalik, tuleks teha reoveeanalüüse.
Üliõpilased ja õppejõud peaksid kasutama koroonaviiruse leviku jälgimise rakendust. Kõikidel kogunemistel tuleks läbida selleks ürituseks mõeldud QR-koodi skannimine. Positiivne test peaks automaatselt võrduma kohese isolatsiooniga, millest kinnipidamist peaks saama rakenduses jälgida. Isolatsiooni rikkumise tagajärjed peavad olema karmid. Kõik nakatunu kontaktid peaksid tänu QR-koodile saama automaatse teavituse ja nendel inimestel tuleks minna eneseisolatsiooni. Seda kõike peaks saama kehtestada mobiilirakenduse teel.
Sellise mõtteviisi kasutuselevõtt on eriti oluline kogukondades ja ürituste puhul, mida võib tõenäoliselt tabada viiruse superlevik. Kui kõik vanglad, hooldekodud, toidutehased, koolid, ülikoolid, kontorid ja suured eraüritused neid juhiseid järgiksid, saaksid nad oma kogukonnas viiruse peatada.
See omakorda aitaks kaasa viiruse leviku peatamisele laiemalt, sest enamik nakkusjuhtudest toimub superleviku üritustel.
Nüüd, kui teame, mida tantsimiseks vaja, kerkib küsimus, kas riikidel on selleks piisavalt tahet.
Tantsivad riigid
Kui tahet jagub, siis on edasine tee väga selge: kui riigis on kontrollimata puhang, on vaja kasutada sulgemist (kiht 2), et samal ajal kiiresti teised kihid korda seada.
Kiht 1: Piirdeaiad
Riik peaks looma piirdeaia, mis koosneks testimisest riiki saabumisel ja varsti pärast seda. Kahe testi vahele jääks karantiin.
Kiht 2: Sotsiaalsed mullid
Määrake inimkogunemistele arvuline ülempiir (Rootsis näiteks kuni 30 inimest, viimati 8 inimest). Kohandage seda, lähtudes viiruse leviku näitajatest.
Püüdke vältida teisi sotsiaalseid mulle.
Kiht 3: Kontrafektsioon
Maski kandmise kohustus, kui ollakse teiste inimestega lähikontaktis või ühes ruumis. Kui lähedal viibivad vaid pereliikmed, pole välitingimustes maski kanda vaja.
Kaitseprillide kandmine on väga soovitatav
Lubage enamikku kogunemisi, kus inimeste arv jääb alla teatud künnise – tingimusel, et need toimuvad õues ja inimeste vahel hoitakse nõutud distantsi.
Muutke kohustuslikuks, et siseruumides toimuvate ürituste puhul on ruumides täiustatud ventilatsioon, kasutatakse HEPA filtreid ja ruumides valitseb soe ja õige õhuniiskusega kliima.
Kiht 4: Testi-jälita-isoleeri
Testige piisavalt inimesi, et positiivsete testide osakaal oleks alla 3–5 protsendi.
Kuulutage välja varase tuvastamise strateegia.
Iga keskmise juhtumi kohta päevas palgake kaks kontaktide otsijat.
Nõudke andmete avaldamist, mis kirjeldaksid kontaktide otsimise efektiivsust: kui suur hulk nakatunute kontaktidest kahe päeva jooksul karantiini määratakse?
Võimaldage ressursse, et toetada isolatsiooni ja karantiini määratud inimesi raha, toidu, vee, ravimite ja meelelahutusega.
Muutke isolatsioon ja karantiin kohustuslikuks, jälgitavaks ja jõustatavaks.
Trahvige suurelt neid, kes isolatsiooni- ja karantiinireegleid rikuvad. Kommunikeerige neid trahve.
See peaks töötama enamikus riikides. Kuid mis siis, kui riigid ei taha või ei saa tantsida? Näiteks Argentina on juba seitse kuud suletud, kuid pole viiruse levikut ikka veel kontrolli alla saanud. Teised, nagu USA, pole seda tõsiselt üritanudki. Millised on alternatiivid?
Kas nad peaksid epideemia mõjusid leevendama ilma täielikult viirust alla surumata. Või laskma viirusel omasoodu kulgeda? Mis saab surmadest? Kroonilistest haigustest? Ravist? Vaktsiinidest? Kui kaua ükskõik milline variant neist aega võtab? Kuidas mõjutab see teiste riikide strateegiaid?
