„Tere perestroika, tere õnne tipp, enam nii jube ei tundu punalipp,“ laulis ansambel J.M.K.E. oma sageli Eesti parimaks rokkalbumiks peetaval meistriteo­sel „Külmale maale“. Samasuguse vabaduseiha, pungiliku energia ja irooniaga kujutab Gorbatšovi ja glasnosti aega Lauri Randla oma täispikas debüütteoses „Hüvasti, NSVL“. Film esilinastus PÖFFi raames ja jõuab selle nädala lõpus ka kinolevisse.

Nõuka-absurdiga on 1981. aastal sündinud Randla tegelenud varemgi. Tema üksjagu tähelepanu pälvinud nelja aasta tagune lühifilm „Mausoleum“ rääkis Lenini sarkofaagi sattunud kärbsest. Nüüd jätkab lavastaja omaenda nooruse radadel – „Hüvasti, NSVL“ pole küll päris autobiograafiline teos, ent võtab aluseks rohkelt lapsepõlveseiku ning küllap kõigile toona kasvanuile tuttavaid detaile.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega