Indrek Lepik on Eesti Ekspressi välis- ja arvamustoimetaja.
Foto: Jaanus Lensment
„Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda asemel kirjutaks mulle eluviisi ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata. Polekski vajadust mõtelda, kui vaid maksta suudaks: küll teised selle tüütu kohustuse minu eest täidavad.“
Nõnda kirjutas valgustusajastu säravamaid mõtlejaid Immanuel Kant 18. sajandi lõpus. On ehk lohutav, et veerand tuhat aastat hiljem kõlab see mõte ka meile nüüdisaegsena. Vähemasti lääneühiskondades pole meie kooseksisteerimise tuumküsimus ju muutunud.
Kant jätkab: „Kodanik ei saa keelduda talle pealepandud maksude tasumisest; täitmiseks mõeldud kohustuste ninatarka mahategemist võib isegi karistada kui skandaali (mis võiks üldisi vastuhakke põhjustada). Ja sellest hoolimata ei oleks kodanikukohuse-vastane, kui ta õpetlasena avalikult oma mõtteid väljendab selliste ettekirjutuste ebakohasuse või isegi ebaõigluse kohta.“
Ei, see ei ole lugu sellest, kuidas juba Kant tahtis, et sa maski ei kannaks. Kuid arutelu selle üle, mis on vastutus ja mis piiri pidi jooksevad üksikisiku vabadused ja kollektiivsed kohustused, langeb ka anno Domini 2020 igati soodsale pinnasele.
