Sinises kummikindas käsi sikutab rasket, umbes ruutmeetrist metallist plaati mööda betoonpõrandat, paljastades põranda all sügavas pilkase pimeduse. Suures avauses soliseb ja ninna lööb solgihais. Siis harjuvad silmad pimedusega ja läikival pisut lainetaval pruunil sogasel veel on vaataja peegelduse kõrval näha hulpimas setet. Kogu Kanepi piirkonna reovesi jookseb kokku sellesse võrdlemisi pisikesse Lõuna-Eesti kaevu.

Keskkonnauuringute keskuse tehnik Aivar Roomet ajab kaevu pika metallist ridva, mille otsas on hele mõõdukann. Kann ulatub vaevalt kolmandikuni sügavusest, seega klõksab Roomet ridva otsa teise ja veel kolmandagi pikenduse. Ulatudes haisva vedelikuni, kahmab ta sealt kannutäie ja sikutab ridva taas maapinnale. Kollakas vedelik niriseb pisikesse plastpudelisse, millel peal silt: „Kanepi. Covid-19“.

Kork peale ja ongi tehtud. Üks umbes poolesajast üle Eesti kogutavast reoveeproovist on pudelis ja võtab suuna Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi poole. Nii igal nädalal. Augustist saati.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega