Mõnele tundub, et Eesti koolides valitseb vaikelu – õpetajad jätkavad tuima, kuid usaldusväärse ja karastunud järjekindlusega tööd väljakujunenud mallides, laskmata end kõigutada ei riigis valitsevast epidemioloogilisest olukorrast, vangerdustest valitsuskabinetis ega muudatustest õpikäsituses.

Tegelikult ministrivahetus siiski puudutab koolirahvast – üks kurvastab, teine rõõmustab, mõni on äraootav, kuid teab, et tegelikult jätkavad ametnikud niikuinii väljakujunenud rajal. Üks teeb kokkuvõtteid, teine sõnastab soove kuldkalakesele, mõni palub taevast, et vihma käest räästa alla ei satuks. Mingil seletamatul põhjusel tabasin ennast aga palvelt: antagu meile minister, kelles domineerib mõistuslik hingejagu, mis söakat ja ihalevat oskuslikult juhiks. Just sellisele ministrile söandan paotada, mis on mõttes.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega