Aljona Suržikova: minu jaoks on kõige parem koht maailmas Käru

Kinodes linastub praegu režissöör Aljona ­Suržikova dokumentaalfilm „Ankeet“.

Aljona (38) otsib filmis üles oma klassikaaslased ja uurib, mida nad elust, inimestest ja oma põhikooliaegsesse „sõbravihikusse“ kirjutatud mõtetest arvavad. „Ankeedis“ on lugusid minevikust ja olevikust, konkreetsete inimeste intervjuude kaudu portreteerib naine ka Eesti ühiskonda laiemalt ning vaatleb 90ndatel kasvanud eestivenlaste põlvkonna saatust. Filmis rändab ta koos kaameraga Kambodžasse, Moskvasse, Berliini, Stockholmi ja Prahasse.

Energia allikas ja parim koht

Minu jaoks on kõige parem koht maailmas Käru. Seal saab puhata, seal saab kõvasti tööd teha, seal saab filmi monteerida, seal saab Käru muuseumi rajada. Ma olen Tallinnas sündinud ja kasvanud, aga kuni 16aastaseks saamiseni olin suviti vanaema juures Ukraina külas. Ehk need juured kutsuvad tagasi ja mind tõmbab maale.

Muusika ja kino

Olen väga vanamoodne inimene, eriti võrreldes oma mehega, kes kuulab lastega techno’t, drum’n’bass’i ja muud elektroonilist muusikat. Mina kuulan hoopis klassikat, vene rokki ja kitarriste, ka audioraamatuid. Dokumentaalfilme vaatan palju ja olen nendega kursis, mängufilme palju vähem. Viimane film, mida suurel ekraanil nägin, oligi mu enda film „Ankeet“, kontrollisin uue koopia üle. Aga üks dokk, mis viimati meeldis, oli „The Social Dilemma“ Netflixist.

Sport ja reisimine

Proovin käia spordisaalis, aga ei jõua. Mul on alati kiire. Armastan reisida, aga viimased kolm aastat enne koroonat reisisin nii palju, et see ei ole normaalne – lugesin millalgi kokku, et 2018. aastal lendasin 65 korda lennukiga. Etioopiast Kanadani, Usbekistanist Colombiani, Euroopast rääkimata. Varsti on võtted Brüsselis, ei taha eriti lennata. Mulle sobib Eestis olla, aga töö pärast pean reisima – kas siis midagi üles filmima, oma filme näitama või hoopis loenguid andma.