See algas, kui ma olin kolmeteistaastane. Peaaegu kõik mu klassist olid juba suitsu proovinud, alkoholi niisamuti. „Kuule, proovi ometi ka!“ seisin ühtäkki klassikaaslase suitseva sigareti ees oma kooli lähedal. Panin suitsu huulte vahele, tõmbasin mahvi ja hakkasin köhima. See tundus vastik, aga proovisin veel. Varsti sai minust suitsetaja. Alkoholiga läks samamoodi.

Ühel hetkel oli norm enne kooli koos klassikaaslastega mõned õlled juua. Siis hakkasime käima teistes koolides diskodel, ikka alkohol ja suitsud kaasas.

Oli millenniumi vahetuse aeg. Tundus, et kõik inimesed ümberringi suitsetavad. See oli popp. Kui praegu on surve – vastupidi – tervislikele eluviisidele ja spordile, siis tookord oli mõnuainete tarbimine enesestmõistetav osa eluviisist. Vähemalt neis seltskondades, kus mina liikusin.

Kanepit proovisin esimest korda, kui olin 15. Veel enne, kui saime täisealiseks, oli täiesti normaalne minna pärast kooli jalutama ja mõnes suvalises hoovis ecstasy’t või amfetamiini panna. 16aastaselt, kui mu depressioon veelgi süvenes, hakkasin süstima.

Uue seltskonna ja ööelu leidsin kunagisest Linnahalli klubist Arctic, kus hakati korraldama pidusid ka alaealistele. Muidugi hakkasime seal käima.

Mõeldes järgnenud seitsmele aastale mu elus... on isegi hämmastav, et elus olen.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega