Kummardus lahkunud suurmeistrile

Koroonaviirus viis möödunud nädalal meie seast kuulsa Lõuna-Korea režissööri Kim Ki-duki (1960–2020). Tõnu Karjatse kirjutab tema filmidest, mida saab vaadata lavastaja mälestuseks toimuva retrospektiivi raames.

Kim Ki-duk, kes pidanuks 20. detsembril saama 60aastaseks, on legend. Ta oli üks neist režissööridest, kelle kohta võib öelda, et ka tema kehvemad filmid on head. Tema filmograafias on 33 filmi, enamiku juures neist on ta olnud nii stsenarist kui lavastaja. Kim on üks tuntumaid Lõuna-Korea režissööre lääneriikides, kus ta on populaarsem kui kodumaal. Ühtlasi oli ta ainuke Lõuna-Korea filmitegija, kellel on ette näidata auhinnad Cannesi, Veneetsia, Berliini, Locarno ja Karlovy Vary festivalilt.

Mõneti ongi režissööri edu põhjuseks olnud ta paiknemine kahe kultuuriruumi piiril – korealastele on tema filmid tundunud liiga vägivaldsed ja läänelikud, Euroopa vaatajatele aga liiga vägivaldsed ja idamaised. Kim ühendas oma loomingus lääneliku pildikultuuri Kaug-Ida budistliku kannatusfilosoofiaga, kasutades inimsuhete dramatismi edasiandmiseks pakse värve. Ei saa just öelda, et Kim Ki-duk maalis verega, selleks on teised žanrid, mille piiridesse tema filmid ei mahu, küll aga pole just väga vale väita, et ta filmidel on verised raamid. Vägivald on Kimi filmides ehmatav, ootamatu ja äärmuslik. See šokeerib, kuid sealjuures ei tohiks unustada filmikunsti kui kunstivormi tinglikkust. Kim Ki-duki filmides pole vägivald eesmärk omaette. Vägivalla kaudu ilmutab end armastus. Mõlemad kesksed motiivid viitavad seejuures budistliku maailmanägemise põhilisele mõistele – kannatusele ja selle ületamisele. Mida rohkem armastad, seda valusamad on suhted, siinjuures pole armastus lahutatud ihast, seksuaalsusest. Ehkki Kim Ki-dukile ponud võõras ka lääne kultuurile omane agaape mõiste, on ta filmides määravaks siiski füüsiline, kirglik armastus, mis tõukab selle käes kannatajaid ebainimlikult äärmuslikele tegudele. Nii näiteks otsustab filmi „Aeg“ kaunis kangelanna Seeh-Hee lasta teha plastilise näokirurgia, kartes, et ta armastatu on tema senisest näost tüdinud, filmi „Krokodill“ protagonist hoiab aga suitsiidist päästetud neiut vägivaldses vangistuses. Kim Ki-duk on ise intervjuudes öelnud, et vägivald pole muud kui me endi peegeldus ja inimestele lihtsalt ei meeldi nende peegelpilt.

Oma elu filmitegemisele pühendanud Kim oli vastuoluline isiksus. Pärast ühe näitlejanna vigastust filmivõtetel taandus lavastaja kolmeks aastaks mägedesse, elades karmides tingimustes ja kahetsedes juhtunut. Oma pihtimused pani ta ka dokumentaalsesse päevikfilmi „Arirang“, mille ise üles võttis ja kokku pani. Sel moel pole ükski režissöör end söandanud näidata ega avada. „Arirang“ näitab harjumuspäratult intiimses vormis filmitegija sisemist võitlust oma deemonitega – loomistung, tunnustusiha, endast suurem soov jutustada filmimeediumi kaudu lugusid inimesest, enesele aru andmata, et halastamatu võib ta olla ka nende vastu, kellega ta peab koos töötama. Ta tunnistas seda, kuid see näitab ka, et ta ei eristanud ennast oma loomingust.

Sõltuvus kellestki või ­millestki ja isikliku vabaduse küsimus läbivad punase niidina Kim Ki-duki loomingut. Vabadus on osa inimene olemise saladusest. Kus ja kuidas jooksevad vabaduse piirid ning kas seda üldse saab piirata, on teemad, mille üle saab Kimi filmide põhjal mõelda. Ki-duk ei peta oma publikut kunagi, iga ta film on seiklus. Ettearvamatu ja ohtlik, vaimselt väljakutsuv. Filmides toimuv on mõnikord ehmatav või vastik, aga võib ka kindel olla, et vaatajat ei jäeta selle õuduse kätte. Nii nagu tormile järgneb vaikus või vihmale päike, järgneb vapustustele Kim Ki-duki filmides ootamatu ja isegi subliimne ilu, mida Pariisis maalikunsti õppinud filmitegija oskas näha ja oma teostesse peita.

Kim Ki-duki 60. sünniaastapäevale ­pühendatud retrospektiiv toimub 16.–22. detsembrini Tallinnas kinos ­Artis. Lisainfo Artise kodulehel.