Olin enda meelest üsna tubli, aga mul oli kaks probleemi, mistõttu kõik klassi mürakarude pihta käivad märkused mind otseselt kõnetasid. Esiteks, ma ei elanud oma kooli piirkonnas. See piirkond lõppes üks tänav enne minu maja. Seega olin ma koolis n-ö ebaseaduslikult. Kuid kuna seda olid ka pooled minu klassikaaslased, polnud sellest lugu. Teine viga oli hullem – tehniliselt võttes ei ole ma „õige eestlane“, s.t eesti keel ei ole minu ema-, vaid isakeel. Ja sellepärast mulle näiteks teise klassi näärinäidendis rolli ei antud. Kõigil teistel oli roll, mul mitte, kuigi mul oli kogu see pagana näidend peas. Ja luuletust aktusel ette lugema ka ei pandud. Sest õpetaja arvates oli mul aktsent. Käsitlesin seda kui suurt puudujääki!

Aga siis läks mõni aasta mööda. Hakkasin korraga päris hästi õppima. Ja ühel lõpuaktusel osutusin valituks! Muidugi ei antud mulle lugeda tervet luuletust, vaid ainult paar rida, aga minu jaoks oli see suur asi. See tähendas, et olin välja võidelnud oma koha päikese all!

Need read on mul meeles surmatunnini.

„Ja tuhat väikest muusikut

nüüd hõiskab eemal kuusikus!“


Heljo Mänd kirjutas luulet elu lõpuni välja. Arvan, et kirjutamine hoidiski teda püsti ning kinkis nõnda pika vanaduspõlve.

Ühesõnaga, vägev. Kui ma neid ridu praegu esitan, saavad mu tütred naerukrambid. Paar päeva tagasi selgus juhuslikult, mis luuletusega on tegu. Selle pealkiri on „Kevad“ ja autor on hiljuti meie seast lahkunud lastekirjanik Heljo Mänd.

Tundsin Heljot pikka aega, olen temast teinud õige mitu lugu. Ta oli soe ja hämmastavalt töökas inimene. Ärkas varavalges, enne kukke ja koitu, istus laua taha ja hakkas kirjutama. Kella kümneks oli tal päevanorm tehtud. Ja sedasi aastaid, aastakümneidki. Kes varasel hommikutunnil juhtus Nõmmel Kaare tänavat läbima, võis näha Heljot oma kabinetis laua kohale kummardumas. Ja ta paistis mäletavat kõiki oma luuletusi ja luuletõlkeid! Mis kogus ilmunud, mis ajal. Heljo Mänd kirjutas luulet elu lõpuni välja. Arvan, et kirjutamine hoidiski teda püsti ning kinkis nõnda pika vanaduspõlve. Vähetähtis pole seegi, et lõviosa tema loomingust on kirjutatud lastele. Mul on juba ammuilma kahtlus, et lastele kirjutamisel vabaneb mingi hulk positiivset energiat, mis annab ka kõrges eas autorile jõudu edasi elada.

Ja veel. Hiljuti lugesin Postimehest ühe eesti ema murelikku kirjatükki, et appikene, mis nüüd saab, miks peavad eesti lapsed käima mõne muukeelsega ühes lasteaias ja hiljem isegi koolis! Nii satub ju ohtu kogu meie väike kultuur, kui suured rahvad sellest nõnda üle sõidavad!!! Aga et ma ise olen sarnase lapsena eesti kultuuri nii-öelda ohustanud (meil on väga isamaaline kool), siis tahaks inimesele öelda, et rahunegu ometi maha. Ei tee selline laps tulevikus eesti kultuurile midagi hullu. Mina küll enda meelest teinud ei ole.

Ja suur aitäh luuletuste eest, Heljo! Saatuse tahtel ilmus üks isegi värskes ajakirjas Täheke.