Saja aasta eest oldi Eestis hädas ohtliku tüüfuseepideemiaga, mis laastas maad nagu koroonaviirus praegu. Ka toona jäi vajaka otsustusvõimest, resoluutseid samme pidanuks astuma kiiremini ja varem. Mineviku vigadest paraku ei õpita.

Valgekaartlaste „pehmendamine“ päädis tüüfuselainega

Novembri keskel 1919 algas valgekaartliku Vene Loodearmee väeosade taganemine üle Narva jõe Eestisse. Pealetung Petrogradile oli lõppenud lüüasaamisega Punaarmee käest. Esimestena saabusid siia tagalaüksused, sõjaväelaste perekonnad ja sõjapõgenikud. Eesti väejuhatus ei lubanud umbes 12 000 loodearmeelasel asuda mujale kui ainult peaaegu inimtühjale metsasele alale Mustjõest läänes. Elu- ja olmetingimused olid kohutavad. Elati onnides, kus pesemisvõimalused olid peaaegu olematud. Temperatuur langes kuni 20 miinuskraadini, aga talveriietust põgenikel polnud.

Et niisugustes oludes puhkevad taudid, see pidi olema päevselge. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega