Kevadest sai esmalt kuum suvi, siis hääbuv sügis ja lõpuks külm talv. Viimase kümnendi olulisimal ajaloosündmusel on vastuoluline pärand, kuid selle sügav mõju nii Araabia maailmale kui ka Euroopale on vaieldamatu.
REVOLUTSIOON ELAB: Araabia kevade algusest on möödas juba kümme aastat, ent samas vaimus kukutasid sudaanlased tänavu oma pikaaegse diktaatori.
Foto: EBRAHIM HAMID / Scanpix
Kõige alguses oli töö. Siis eneseväärikus. Ning Mohamed Bouazizilt võeti mõlemad. Kümne aasta eest toimus Tuneesia sisemaal asuvas Sidi Bouzidi linnas sündmus, mille järellainetus kukutas aastakümneid valitsenud diktaatoreid, algatas seni lõputa sõdasid ja joonistas ümber geopoliitilisi jõujooni.
„Paljud tuttavad on üritanud põgeneda Euroopasse, osa on merel hukkunud,“ ütlevad linna noored nüüd, kümme aastat pärast revolutsiooni. Elu Tuneesias on paranenud, seda peetakse araabia kevade nime saanud revolutsioonilaine edulooks. Ent paljuski on edu suhteline.
Pole teada, mis täpselt 2010. aasta 17. detsembri ennelõunal juhtus. 26aastane tänavakaupmees Bouazizi alustas oma tööpäeva, kui politsei teda järjekordselt kimbutama tuli, mõnitas teda ja võttis ära tema töövahendid. Noor mees nõudis õigust kõigepealt politseinikelt ja siis ka kubernerilt, ent ei saanud seda kummaltki. Pool tundi enne keskpäeva seisis ta bensiiniga ülevalatuna kuberneri büroo ees, ja läitis tiku.
