„Tere, kuule, mis su aadress on?“
„Tiina-punkt-jogeda-ätt-ekspress-punkt-ee-ee,“ täristan vastu, aga sugulasest helistaja katkestab: tal läheb tarvis päris aadressi, sest nad istuvad lastega ümber laua ja meisterdavad parajasti jõulukaarte. Päris paberist, päris värvipliiatsitega.
Sel talvel tekkis aega jälle jõulukaarte saata ja aega see vana komme üksjagu võtabki. Avastan, et pean kuskilt ka postimaksevahendid hankima. Marke – liiatigi veel kauneid jõulumarke, mida Eesti Post tänuväärselt igal aastal välja laseb – ei müüda aga sugugi iga nurga peal. Tallinnas on lihtsam narkootikume hankida kui 90sendist kirjamarki osta.
