Aastatel 1995–2010 nügis Amee­rika animatsioonistuudio Pixar latti üha kõrgemale mitte üksnes selles, mida on võimalik arvutite abiga ekraanile tuua, vaid ka selle suhtes, millest on võimalik pealtnäha lastele mõeldud lugudes rääkida. 2006. aastal kulutas Disney Pixari ostmiseks 7,4 miljardit dollarit (jah, see üheksa nulliga) ning allutas tootmise rangele kasumiloogikale. Sealt alates asendusid loomingulised plahvatused suuresti järgedega – küll endiselt heal tasemel, ent iseennast kordavate naasmistega juba tuttavate tegelaste maailmadesse.

Pixari suurimate edulugude taga on olnud neli lavastajat – John Lassater (esimesed kaks „Lelulugu“), Andrew Stanton („Kalapoeg Nemo“, „Wall-E“), Brad Bird („Imelised“, „Ratatouille“) ja tänaseks Pixari loovjuhiks tõusnud Pete Docter („Kollide kompanii“, „Üles“, „Pahupidi“). Just Docteri filmid on olnud teemadelt kõige ambitsioonikamad ja pakkunud viimase kümnendi järgede voos vaheldust, piiludes mitte üksnes laste sisemaailma, vaid küünitades suurte eksistentsiaalsete küsimuste poole. „Hing“ seob mõtteliselt tema viimase kahe filmi teemad – inimelu ajalikkuse ning isiksuse kujunemise.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega