Ma ei tea, kust see mul tuli, meie suguvõsas pole keegi joonistanud. Mulle meeldis joonistada lapsest saati, joonistasin ka raamatute, õpikute lehekülgedele, mille eest isa andis mulle isegi peksa. Mulle meeldis joonistada presidente ja muid tuntud inimesi, ning need joonistused kinkisin ma oma klassikaaslastele. Pildid meeldisid neile väga.

Aga mis puudutab kino, siis selle vastu polnud üldse mingit huvi, sest ma töötasin tehases lihttöölisena, seal ei huvitanud see mitte kedagi, oli neile võõras. Siis läksin sõjaväkke, kus teenisin viis aastat. Pärast sõjaväeteenistust läksin tehasesse tagasi ja sain aru, et kui ma hakkangi ka edaspidi niimoodi elama, siis midagi head ma selles elus ei näe ja see möödub mõttetult.