Pimedus Valguse linnas
Pariis ilma kohvikuteta. Kes seda uneski näha oskaks? Pilt on ideaalne ulmefilmide või düstoopiliste fantaasiate lavastamiseks. Meenub üks halb film, kus mürgine udu roomas mööda Pariisi tänavaid ja inimesed ummisjalu põgenesid – laisemad katustele, ärksamad linnast välja. Käisin seda vaatamas ainult seetõttu, et jumaldan udu. Praegu on need aga eriti teravaservalised punasesarvilised kerad, kelle eest inimesed kardinate taha pakku poevad.
Pariisis ei saa üle ega ümber tungist kõike kunstiks pöörata. See on kord juba selline linn. Aga võttegruppe peale ei lasta. Just siis, kui läheb põnevaks, sulguvad kõik terrassid ja raudkardinad lõgisevad viimaste ahvatlevate valguslaikude ette. Rasked trahvid ootavad neid, kes kogemata veel ringi luusivad – küll väikeste eranditega: kui põues on politseiniku isikutõend või hilise rongi pilet. Kinotegija töötõendist pole siin mingit abi. Ainus võimalus midagi vinget salve saada jääb turvakaamerate õlule.