Värskendav oli lugeda Ülar Maapalu artiklit riigi andmebaaside avamise kohta. Väga lihtne on seda pealkirja mõista valesti nagu peaks riik hakkama inimeste personaalseid andmeid jagama, et reklaamiärikad saaksid teha suunatud pakkumisi ja võlanõudjad näeksid, milline kinnisvara kuulub kellegi abikaasale, et sealt kaudu võlga välja pigistada. Asja mõte on aga hoopis mujal.
Infoühiskond tähendab seda, et ühiskond ja kogukonnad kasutavad infot kui majanduslikku ressurssi arenemiseks. Areng võib olla nii majandusareng, sotsiaalne areng või hoopis õnne kasvatamine. Ongi ammu juba aeg loobuda arusaamast, et arengut arvutatakse kitsalt SKTs ehk rahas.
Eestis on maailma parimad riiklikud e-teenused. Meie edu tugineb 90ndatel tehtud otsustele, kui eostati universaalne kohustuslik ID-kaart, mis tagas digiidentiteedi laia leviku. Tänu e-eduloole on Eesti täna kordades suurem kui meie riigi rahvaarv ja pindala seda eeldaks. Kui aga vaadata võimalusi, mida meie pingutused on loonud, siis need võimalused vedelevad maas, me ei kasuta neid ära. Täna lõpeb e-teenuse kasutamine liiga tihti kõnega infotelefonile. Enamik riiklikke e-teenuseid on banaalne ametite siseprotsesside automatiseerimine, kuhu on lisatud iseteenindus. Koroonakriis tekitas suure nihke digielu suunas, nüüd on vaja see Eestis sisse kasseerida.
Infoühiskonna ülesehitamine peab olema võimalik nii, et isikuandmete kaitse jääb rangelt kehtima. Eestis on andmete omanik inimene ise. Miks mitte, et inimene annab loa oma andmete kasutamiseks ka pankade rahapesu osakondadele, aga siis peaks inimesel olema võimalik näha, mida tema andmetega on tehtud. Avaandmed peavad olema kahepoolsed igas mõttes.
Võtan paar näidet Ülar Maapalu artiklist, mis mulle eriti südamelähedased on, nimelt valitsus kui platvorm, reaalajamajandus ja liikuvus.
Valitsus kui platvorm
Eesti valitsus peaks rohkem käituma ettevõtliku riigina, siis on võimalik luua infoühiskonna mudelile sobivaid uusi turge, mis omakorda loovad kõrgelt tasustatud töökohti. Riik kui platvorm tähendab, et lisaks nõudluse poolele tuleb riigil avada ka andmete pakkumine, kuhu iga arendaja võib külge pookida äpi, mille kaudu ta avalikke teenuseid vahendab. Tundub alguses ootamatu, miks peaks keegi üldse tahtma avalikku teenust pakkuda, aga just erasektor tunnetab turgu ja nõudlust kõige paremini ja oskab kiiresti mõelda välja lahendusi, mida tavakodanikul vaja on.
Riik kui platvorm tähendab, et lisaks nõudluse poolele tuleb riigil avada ka andmete pakkumine, kuhu iga arendaja võib külge pookida äpi, mille kaudu ta avalikke teenuseid vahendab.
Tänapäeval hangivad riik ja linn enamuse asju hangetega elik teenuse algatab avalik sektor. Meil puudub kahepoolne suhe pakkuja ja tarbija vahel, peaaegu täiesti on puudu kahesuunaline avalike teenuste keskkond. Võtame näiteks Tallinna bussipiletid. Tallinna linn teeb hanke, selle võidab üks ettevõte, kes edaspidi korraldab aastaid järjest kõike Tallinna bussipiletitega seotut, ja vaesel välismaalasel, kes selle õnnetu pileti peab ostma, tuleb endal välja mõelda, et kuskil on R-kiosk või mingi e-pilet, mille saamiseks tuleb mobiiliga saata rida tärne ja numbreid. Aga kui on olemas parem äpp, kuidas välismaalastele Tallinna bussipileteid müüa, siis miks mitte seda kasutada? Selleks peab Tallinna linn avama oma andmed, et turg saaks ise teenuseid linna platvormile külge pookida. Konkurents parandab teenuste kvaliteeti. See avab teistsuguse paradigma, kus riik ja eraettevõtted hakkavad koostööd tegema.
Reaalajamajandus
Või võtame teise näitena Eesti väikeettevõtjad, kes peavad oma põhitegevuse kõrvalt jagama ka raamatupidamist, aruannete koostamist, maksuarvestust ja äriregistri portaali võimatuna tunduvaid nüansse. Ometi on need andmed kõik elektroonselt olemas, et igapäevased äritehingud ja toimingud toimuksid automaatselt ja reaalajas, mis hoiaks kokku aega, raha ja töötunde – lõpeb tühitöö. Me peame jõudma olukorda, kus ettevõtted saavad tegeleda oma põhitegevusega ega pea enam esitama majandusaastaaruandeid ja maksudeklaratsioone. Infot ettevõtte majandusolukorra kohta saab jagada reaalajas ja raamatupidajad kaotavad oma senise tähenduse. Tulevikus saab maksustamine olema reaalajamajanduse osa, nii et maksuametit ei olegi vaja.
Liikuvus
Transport on klassikaline valdkond, kus on väga palju võimalusi inimeste elu paremaks muutmiseks. Riik peaks aktiivselt turge juhtima. Ma ei räägi isejuhtivatest sõidukitest, mida ka juba meil Tallinnas siin-seal pilootides katsetatud, vaid sellest, et paljudel inimeste jaoks on liikuvus (eriti maal ja lastega peredel) tõsine väljakutse. Praegu üritavad omavalitsused läheneda transpordile eelmise sajandi meetoditega, visates miljoneid suurtele tegijatele suurte busside pooltühjadena sõidutamiseks. Lahendus on kasutada Bolti tüüpi äppe, mis viivad nõudepõhises transpordis kokku laialivalguva suurte busside pakkumise ja inimeste sõiduvajadused.
Või võtame linnaruumi, kus näeme iga päev, kuidas foorid ja kõnniteed ei ole kohandatud nii, nagu inimesed tegelikult käivad ja jalgrattad sõidavad. Ma ei pea silmas seda, et Tallinnas eelistab linnavalitsus alati autot, kellele põleb roheline tuli kauem. Pigem seda, et olemasolevate andmete alusel on võimalik näha, kus inimesed liiguvad, ja teha sinna ülekäigurajad, rattateed ja trammipeatused.
Digiriigi arendajatel peab olema õigus eksida
Pea kogu riigi investeering IT-sse tuleb Euroopa Liidu vahenditest, mis ei ole Eesti digiriigi jaoks mitte ainult piinlik, vaid ka kahjulik, sest ELi rahad ei luba läbikukkumisi. Eesti peab ise võtma vastutuse ja leidma endas taas üles 1990ndatel tärganud digiinnovatsiooni. Kui meil on Eestis atraktiivne pulbitsev infoühiskond, siis tulevad meile ka parimad ajud.
